METSAVENNAD

VAATA KGB KAARTI METSAVENDADADE ÜKSUSTEST
EESTIS 1947
Metsavennad olid mehed ja naised, kes aastatel 1940-1941 ja alates 1944. aasta
septembrist, mil Eesti oli okupeeritud venelaste poolt, sõdisid relvastatult
okupatsioonivõimu vastu. Metsavendade võitluse eesmärk oli kaitsta oma perekondi ja
iseennast võõrvõimu vägivalla vastu. Nad lootsid taastada Eesti iseseisvuse.
Tuntud metsavend Alfred Käärmann on
defineerinud metsavenna mõiste järgmiselt:
Metsavend on see, kes võitleb Eestit
okupeeriva võõrvõimu vastu salastatuna vaenlase tagalas Eesti pinnal. .
Metasvendi oli sõjajärgsel
ajal kokku tõenäoliselt umbes 30 000. Ühel ajal tegutses metsades kuni 15 000 meest ja
naist. Suurim metsavendade organisatioon oli Relvastatud Võitluse Liit,
mis tegutses aastail 1945-49. RVL-i tähtsamad juhid langesid võitluses 1949. aasta
suvel. Viimane vabadusse jäänud RVL-i liige Johannes Lillenurm suri Läänemaal
metsavennana 1980. aastal.
Suuremad lahingud metsavendade ja vene julgeolekuüksuste vahel lõppesid Eestis 1953.
aastal. Siiski peeti üksikuid lahinguid veel 1957. aastani. Metsavendi langes lahingutes
umbes 2000 ja hukkus vangilaagrites teist samapalju. Viimased elusalt kätte saadud
tegutsevad metsavennad areteeriti 1967. aasta suvel Võrumaal. Need olid Hugo ja Aksel Mõttus. Aksel Mõttus elab praegu Keilas
Kuidas metsavennad sõdisid?
Metsavennad ründasid vene sõjaväelasi ja
väiksemaid väeosi, julgeolekutöötajaid ja kommuniste. Korduvalt haarati enda kätte
kohalikke Täitevkomiteesid, kust võeti kaasa dokumendid. Sageli õhiti punavõimu
monumente ja ausambaid.
Lahinguid löödi sageli sundolukorras, kui tuli
vastu astuda julgeolekuvägede haarangule või punkri piiramisele hävituspataljoni poolt.
Kuna vastane oli tavaliselt ülekaalukas, planeeriti oma operatsioonid hoolikalt ette ja
katsuti tegutseda kiiresti ja ootamatult.

Metsavendade suuremate aktsioonide korral võeti
mõneks päevaks oma kontrolli alla terve asula (näiteks Kilingi-Nõmme või Osula
hõivamine 1949. aastal ).
Oluline oli ka punavõimu vastane ideoloogiline
tegevus. Heisati eesti lippe, eriti rahvulikel tähtpäevadel, levitati lendlehti, et rahva meeleolu hoida, saadeti hoiatuskirju
kohalikele kommunistidele, et neid vägvallatsemises tagasi hoida jne.
Alfred Käärmannil kirjutab metsavendade sõjast niiviisi:
Metsavend
on see, kes võitleb Eestit okupeeriva võõrvõimu vastu salastatuna vaenlase tagalas
Eesti pinnal. Ta peab olema vastupidav vaimliselt ja kehaliselt. Need kaks omadust
tugevnevad metsas elades. Iga metsavend peab olema isiksus kes suudab valitseda oma keelt,
himusid ja taluda üksindust pikemat aega. Vastasel korral hävib ta ise ja hävitab oma
kaasvõitlejad ja abistajad.
Muistsetest aegadest peale
kehtib v e r i n e r e e g e l: "Metsavend võib oma keelega lõigata läbi omaenda,
oma relvavendade, omaste ja abistajate kõri". E e l m a i n i t u d v e r i s
e s t r e e g l i s t t u l e n e b: SALASTATUS Salastatus on metsavendluse
kõige tähtsam nõue, mis algab iga metsavenna isikust. Metsavend ei tohi kasutada oma
õiget nime oma võitluskaaslaste, abistajate ega vaenlaste hulgas. Kasutada tuleb hüüd-
või varjunime. Esinedes oma õige nime all, seab ta vaenlase löögi alla kõigepealt
omaksed ja näitab kätte koha vaenlasele kust teda ennast otsida. Näitab vaenlasele
kätte isikud, kelle seast surmavaenlane värbab vägivalla ja ähvarduste abil agendid,
kes metsavenna reedavad või isegi mõrvavad. (Arvo Kalamehe ja Enn Luhtmaa juhtum).
Arvestage sellega, et surmavaenlane omab vahendeid ja keskaegsete piinamiste kogemusi, et
ka kõige ustavamaid inimesi rääkima panna... (Enn Luhtmaa naise ja Karl Tähe ema
juhtum).
Metsavend peab lõpetama
omaste külastamise, sest tema kodu on vaenlase pideva valve all. Juhul, kui ta seda
tingimata peab tegema, siis sündigu see, ette teatamata ei tohi usaldada vahendajaid...
(Major Kure hukkumine oma kodus). Mingil juhul ei tohi metsavend oma kodu külastada
perekondlike tähtpäevade puhul... nagu sünni- ja pulmapäevad, ristimised, matused,
juubelid. Sest need tähtpäevad on vaenlasele teada ja tugevdatud valve pannakse välja
metsavenna kodu ümber. (Minu ema matusel ja haua juures öösel valvas hävituspataljoni
salk! Isegi järgmisel kevadel peale lume sulamist Hargla kalmistul kuuvalgel ööl).
Metsavend ei tohi anda mingit
teavet oma relvavendade, asukoha, tegevuse ega kavatsuste kohta mitte kellelegi! Isegi oma
emale, naisele ega isale mitte. Täieliku salastamisega säästab metsavend omakseid ja
abistajaid piinamise eest! Ennast ja oma relvavendi surmast. Ainult need inimesed suudavad
piinamisele vastu seista, kes midagi ei tea. (Mõniste peksutalgud okt. 1945.a).
Metsavend kogub teavet kõige
kohta, mis tema tegevuspiirkonnas toimub. Kes on surmavaenlase käsilased, kus nad elavad,
millega tegelevad? Kus asuvad vaenlse väeosad, nende arvuline suurus, relvastus, side- ja
liiklusvahendid? Ajalugu näitab, et ilma käsilasteta kohalike elanike seast, ei ole
ükski võõrvõim hakkama saanud! Märkus: Moskva nõudis ohvriks eestimeelseid,
kohalikud näitasid keda viia!
Ülim salastatus hõlmab ka
metsavendade omavahelisi suhteid. Iga metsavenna tutvusringkond ja tema abistajad on
ainult tema asi. Relvavennad seda teada ei tohi. Abistajad ei tohi teada üksteist, see
väldib sissekukkumisi. Mitte keegi ei tea kui tugevad me suudame olla kui elusalt
surmavaenlase kätte langeme. (Kalju Kreitsberg rääkis agent Hundi-Jukule kõik, vend
Leo ei rääkinud ja peksti surnuks. Minu Kodutütrest ja abistajatest minu relvavennad ei
teadnud ja nad jäid alles)."
Miks ja mida
metsavennad röövisid?
tagasi