RELVASTATUD VÕITLUSE LIIT

          Juba 1945. aasta teisel poole hakkasid mõnd Lääne- ja Pärnumaa metsavendade juhid oma salkade tegevust kooskõlastama ning arutama üle-eestilise organisatsiooni vajaduse üle. Asuti organiseerima kogu maad katvat vastupanuorganisatsiooni, mille nimeks sai Relvastatud Võitluse Liit ehk RVL. Praegu teadaolevalt suutis RVL luua maakondlikud organisatsioonid Läänemaal, Pärnumaal, Harjumaal, Järvamaal, Tartumaal, Võrumaal, Tallinnas ja Tartus. Virumaal ning Viljandimaal oli organisatsioon esindatud üksikute gruppidena. Organisatsiooni juhiks sai Endel Redlich.

           Põhikirjaliselt oli RVL "vabatahtlik, salajane ja relvastatud rahvusliku vastupanuliikumise organisatsioon", mille eesmärgiks oli "võitluseks Eesti au ja sõltumatuse eest". RVL pidi koondama "võitlusvõimelisi isikuid väljaastumiseks suureulatusliku küüditamise või maa laastamise puhul, sõja alates efektiivse partisanisõja pidamiseks või RVL liikme kaitseks". Oluline oli ka ideoloogiline võitlus, põlguse süvendamine okupatsioonivõimu ja selle käsilaste vastu, samuti rahva kaitsmine okupantide omavoli eest.

           RVL-i struktuur oli üles ehitatud vallaorganisatsioonide printsiibil. Eesmärgiks seati igasse valda luua oma allorganisasioon, mille tegevust pidi juhtima Keskstaabi poolt valitud isik. Ei ole teada mitu vallaorganisatsiooni luua õnnestus, kuid neid eksisteeris kõigis ülalnimetatud maakondades. Kindlad andmed on praegu olemas 32 sellise organisatsiooni kohta. Vallajuht pidi oma valla piires ise uusi liikmeid värbama, pidama sidet tegutsevate metsavendade salkadega ning olema aruandekohuslik Keskstaabi ees. Aktiivsemates RVL-i piirkondades määrati ka maakonnajuhid, kes vastutasid oma maakonna vallaorganisatsioonide eest. RVL-i liikmeks astuja pidi täitma ankeedi ja valima enesele varjunime. Värvatav tohtis teada ainult värbaja ja ühe soovitaja kuulumisest RVL-i.

           Keskstaap asus pikemat aega Läänemaal. Sellesse kuulusid peale juhi ja staabi liikmete vastuluuregrupp, majandusgrupp ja kohus, samuti staabi turvaüksus. RVL-iga seotud isikute arv on tänini teadmata. Neist arreteeriti ja tapeti umbes 500 isikut. Kui ühele osale arreteerituist lihtsalt inkrimineeriti RVL-i liikmestaatus, jäi samas palju tegelikke liikmed ja isegi mitmed allorganisatsioone tabamata. Keskstaabi otsusel alluti vaid Eesti Vabariigi eksiilvalitsusele. Ametlike suhete loomiseks kavatseti ka oma delegaadid Stokholmi saata, kuid MGB jõudis väljavalitud mehed arreteerida.

           Esimesed kuuldused RVL-ist jõudsid julgeolekuni üsna organisatsiooni loomise alguses. Sellesse üritati sisse sokutada agente. 1947. aasta novembri lõpul suutis MGB agent "Tshaika" luua kontakti ühe RVL-i liikega Virumaal. Umbes samal ajal arreteeriti ka üks RVL-i liige Läänemaal. Konspirztsioonireeglite täitmise tõttu need sündmused suuri tagajärgi ei tekitanud. RVL-i esimene tõsisem sissekukkumine toimus 27. detsembril 1947, mil püüti hankida organisatsioonile rahareformi tõttu väärtusetuks muutunud raha asemele uut. Viieliikmeline grupp, mis koosnes Keskuse võitlejatest, üritas Koeru lähedal röövida rahasaadetist ning ei suutnud end jälitusest lahti rebida. Aegviidu jaama juures toimunud tulevahetuses langes üks osavõtja, teine arreteeriti. Ülejäänutest kaks langes seni väljaselgitamata asjaoludel nädal hiljem reetmise ohvriks Tallinn-Väike kitsrööpmelises raudteejaamas. Julgeolek sai niidiotsad kätte ning mõistis tõenäoselt esimest korda RVL-i laiaulatuslikkust. 1947 detsembri viimasel päeval rünnati esimest korda RVL-i "Põrgupõhja" staabipunkrit  Läänemaal Vigala lähedal metsas. Lörtsise ilma tõttu oli nähtavus väga halb ning ründajad ei näinud punkrit ümbritsevat kaitsevalle. Metsavennad kasutasid raketipüsse, pidasid vastu ja suutsid piiramisrõngast välja murda. Väidetavalt langes lahingus mitukümmend ründajat ning kaks metsavenda. Siiski langes 1947/48 aastavahetuse paiku julgeoleku rünnakute ja arreteerimiste ohvriks ligi 200 RVL-i liiget. Kuigi Keskstaap säilis, oli organisatsiooni edasine tegevus piiratud.

          Uus rünnak Keskstaabi punkrile selle uues asukohas Kasari jõe läheduses Kirbla juures leidis aset 15. oktoobril 1948. Ka sel korral õnnestus staabi enamusel piiramisrõngast välja murda ja pääseda.

           Otsustavaks sai NKVD vägede rünnak Keskstaabi uuele asukohale Erstma rabas, Halinga vallas Pärnu-Jaagupi lähedal 27. veebruaril 1949. Lahingus langes 9 staabi liiget, üks arreteeriti ning üks pääses põgenema. Endel Redlich, keda parasjagu punkris polnud, õnnestus venelastel agendiks värvatud metsniku abiga leida sama aasta 28. juunil, mil ta langes kinnivõtmisel aset leidnud lahingus Urevere küla lähedal Läänemaal.

           RVL moodustas uue keskuse, mis tegutses 1952. aasta 28. juunini, mil seds rünnati Päärdu metsas Velise lähedal Läänemaal. Elusalt sadi kätte RVL-i viimane juht Erich Jerlet. MGB oli staabi asukoha ja liikmete jälile saanud agendi November abil (Heino Lattik). Venelased viisid Jerleti Moskvasse, mõistsid surma ja lasid Butõrka vanglas maha 3. jaanuaril 1953.