Miks ja mida metsavennad röövisid Sageli väidetakse, et metsavennad olid lihtsalt röövlid, sest nad röövisid koopeatiivide kauplusi. Seda tegid nad tõesti, kuid taoline tegevus oli metsavendade jaoks täiesti seaduslik. Eerik Kross kirjutab poeröövidest järgmist: "Nn. kooperatiivide ehk riiklike kaupluste tekkimisel muutusid need tavaliseks metsavendade rünnakuobjektiks. Riigi vara käsitleti okupeeriva võõrvõimu varana ning selle rekvireerimine kuulus sõjapidamise juurde. Metsavendadel oli hästi meeles, kuidas nii sakslased kui venelased sõja ajal inimeste vara olid varustuseks ja moonaks rekvireerinud. Nüüd rekvireerisid metsavennad okupeeriva võimu vara, et sissõda pidada. Kooperatiividest hangiti varustust ja moona, sageli jagati osa röövitud kaupa külaelanikele laiali. Sama juhtus ka riiklikelt maksuinspektoritelt rekvireeritud rahaga" Alfred Käärmann kirjutab poeröövidest nõnda: KAS NÄLJASURM VÕI ALISTUMINE? Üksi elav metsavend sõltub täielikult oma abistajate toetusest, ta vajab üksi vähe ja ei muutu koormavaks kui tal on mitu abistajat (minul oli).Mitmekesi elades vajatakse rohkem, et talv ei tuleks ootamatult. 1948. aasta suvi, kolhoosieelne seisund... Eesti talud olid juba suurte normide ja rahaliste maksudega paljaks röövitud ja metsavendade kodud eriti. ENSV ÜN määrus nr. 380! Selles sundseisus otsustati talvevarusid hankida röövlite riigilt. Poeröövide osas on võtnud seisukoha ka Eesti Vabariigi Riigikohus. 1994 aastal rehabiliteeris Riigikohus metsavennad Kalju Nurmoja ja Edgar Mikkori, kes olid mõlemad saanud põhiliselt poeröövide süüditusega Leningardi RJM vägede tribunalilt 25 aastat laagrit. Röövimise kohta ütleb riigikohtu otsus järgmist: "Enda varjamine metsas oli võitluseks
Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu, kusjuures
riisumisi panid riikliku omavoli ohvrid varjamise ajal toime hädaseisundis". |