Metsavennad olid mehed ja naised, kes aastatel 1940-1941 ja alates 1944. aasta septembrist, mil Eesti oli okupeeritud venelaste poolt, sõdisid relvastatult okupatsioonivõimu vastu. Metsavendade võitluse eesmärk oli kaitsta oma perekondi ja iseennast võõrvõimu vägivalla vastu. Nad lootsid taastada Eesti iseseisvuse.

Tuntud metsavend Alfred Käärmann on defineerinud metsavenna mõiste järgmiselt:

Metsavend on see, kes võitleb Eestit okupeeriva võõrvõimu vastu salastatuna vaenlase tagalas Eesti pinnal. .

Metasvendi oli sõjajärgsel ajal kokku tõenäoliselt umbes 30 000. Ühel ajal tegutses metsades kuni 15 000 meest ja naist. Suurim metsavendade organisatioon oli Relvastatud Võitluse Liit, mis tegutses aastail 1945-49. RVL-i tähtsamad juhid langesid võitluses 1949. aasta suvel. Viimane vabadusse jäänud RVL-i liige Johannes Lillenurm suri Läänemaal metsavennana 1980. aastal.
Suuremad lahingud metsavendade ja vene julgeolekuüksuste vahel lõppesid Eestis 1953. aastal. Siiski peeti üksikuid lahinguid veel 1957. aastani. Metsavendi langes lahingutes umbes 2000 ja hukkus vangilaagrites teist samapalju. Viimased elusalt kätte saadud tegutsevad metsavennad areteeriti 1967. aasta suvel Võrumaal. Need olid Hugo ja Aksel Mõttus. Aksel Mõttus elab praegu Keilas

Kuidas metsavennad sõdisid?

Metsavennad ründasid vene sõjaväelasi ja väiksemaid väeosi, julgeolekutöötajaid ja kommuniste. Korduvalt haarati enda kätte kohalikke Täitevkomiteesid, kust võeti kaasa dokumendid. Sageli õhiti punavõimu monumente ja ausambaid.

Lahinguid löödi sageli sundolukorras, kui tuli vastu astuda julgeolekuvägede haarangule või punkri piiramisele hävituspataljoni poolt. Kuna vastane oli tavaliselt ülekaalukas, planeeriti oma operatsioonid hoolikalt ette ja katsuti tegutseda kiiresti ja ootamatult.

Metsavendade suuremate aktsioonide korral võeti mõneks päevaks oma kontrolli alla terve asula (näiteks Kilingi-Nõmme või Osula hõivamine 1949. aastal ).

Oluline oli ka punavõimu vastane ideoloogiline tegevus. Heisati eesti lippe, eriti rahvulikel tähtpäevadel, levitati lendlehti, et rahva meeleolu hoida, saadeti hoiatuskirju kohalikele kommunistidele, et neid vägvallatsemises tagasi hoida jne.

Alfred Käärmann kirjutab metsavendade sõjast niiviisi:

Metsavend on see, kes võitleb Eestit okupeeriva võõrvõimu vastu salastatuna vaenlase tagalas Eesti pinnal. Ta peab olema vastupidav vaimliselt ja kehaliselt. Need kaks omadust tugevnevad metsas elades. Iga metsavend peab olema isiksus kes suudab valitseda oma keelt, himusid ja taluda üksindust pikemat aega. Vastasel korral hävib ta ise ja hävitab oma kaasvõitlejad ja abistajad.

Muistsetest aegadest peale kehtib verinereegel: "Metsavend võib oma keelega lõigata läbi omaenda, oma relvavendade, omaste ja abistajate kõri". Eelmainitud verisest reeglist tuleneb: SALASTATUS Salastatus on metsavendluse kõige tähtsam nõue, mis algab iga metsavenna isikust. Metsavend ei tohi kasutada oma õiget nime oma võitluskaaslaste, abistajate ega vaenlaste hulgas. Kasutada tuleb hüüd- või varjunime. Esinedes oma õige nime all, seab ta vaenlase löögi alla kõigepealt omaksed ja näitab kätte koha vaenlasele kust teda ennast otsida. Näitab vaenlasele kätte isikud, kelle seast surmavaenlane värbab vägivalla ja ähvarduste abil agendid, kes metsavenna reedavad või isegi mõrvavad. (Arvo Kalamehe ja Enn Luhtmaa juhtum). Arvestage sellega, et surmavaenlane omab vahendeid ja keskaegsete piinamiste kogemusi, et ka kõige ustavamaid inimesi rääkima panna... (Enn Luhtmaa naise ja Karl Tähe ema juhtum).

Metsavend peab lõpetama omaste külastamise, sest tema kodu on vaenlase pideva valve all. Juhul, kui ta seda tingimata peab tegema, siis sündigu see, ette teatamata ei tohi usaldada vahendajaid... (Major Kure hukkumine oma kodus). Mingil juhul ei tohi metsavend oma kodu külastada perekondlike tähtpäevade puhul... nagu sünni- ja pulmapäevad, ristimised, matused, juubelid. Sest need tähtpäevad on vaenlasele teada ja tugevdatud valve pannakse välja metsavenna kodu ümber. (Minu ema matusel ja haua juures öösel valvas hävituspataljoni salk! Isegi järgmisel kevadel peale lume sulamist Hargla kalmistul kuuvalgel ööl).

Metsavend ei tohi anda mingit teavet oma relvavendade, asukoha, tegevuse ega kavatsuste kohta mitte kellelegi! Isegi oma emale, naisele ega isale mitte. Täieliku salastamisega säästab metsavend omakseid ja abistajaid piinamise eest! Ennast ja oma relvavendi surmast. Ainult need inimesed suudavad piinamisele vastu seista, kes midagi ei tea. (Mõniste peksutalgud okt. 1945.a).

Metsavend kogub teavet kõige kohta, mis tema tegevuspiirkonnas toimub. Kes on surmavaenlase käsilased, kus nad elavad, millega tegelevad? Kus asuvad vaenlse väeosad, nende arvuline suurus, relvastus, side- ja liiklusvahendid? Ajalugu näitab, et ilma käsilasteta kohalike elanike seast, ei ole ükski võõrvõim hakkama saanud! Märkus: Moskva nõudis ohvriks eestimeelseid, kohalikud näitasid keda viia!

Ülim salastatus hõlmab ka metsavendade omavahelisi suhteid. Iga metsavenna tutvusringkond ja tema abistajad on ainult tema asi. Relvavennad seda teada ei tohi. Abistajad ei tohi teada üksteist, see väldib sissekukkumisi. Mitte keegi ei tea kui tugevad me suudame olla kui elusalt surmavaenlase kätte langeme. (Kalju Kreitsberg rääkis agent Hundi-Jukule kõik, vend Leo ei rääkinud ja peksti surnuks. Minu Kodutütrest ja abistajatest minu relvavennad ei teadnud ja nad jäid alles)."