Aaro Pihlapuu päevik. Margit-Mariann Koppel
Kronoloogiliselt hõlmab päevik aastaid 1950-1951. Täpsemalt I osa 15.05. 1950-20.06.1950. I osa on jätkatud 02.09.1951, kus kirjeldatakse ka vahepeal aset leidnud sündmusi. I osa maht on 30 lehekülge. II osa on kirjutatud 31.08. 1950-13.09.1950 ja pikkust on 11 lehekülge. III osa on 14.09.1950-01.10.1950 ning pikkus on 10 lehekülge. IV osa on kõige mahukam, kirjutatud lahtistele lehtedele ning mahuga 48 lehekülge. See hõlmab ajavahemikku 27.06.1950-06.03.1951 ning on puhtalt ümber kirjutatud 10.juulil 1950. Lisaks on veel üks lahtine leht märkmetega alates 08.08.1951-25.08.1951. (ERAF, f129, s4787, lk178) Esimesed kolm osa on kirjutatud vihikutesse, kuid nagu juba öeldud on IV osa kirjutatud ümber lahtistele lehtedele. Mõni leht on ilmselt niiskuse tõttu muutunud ka raskesti loetavaks, kuid muidu on päevik ajahambale erakordselt hästi vastu pidanud. Ei saa jätta siinkohal kiitmata meesterahva kohta väga korralikku ja selget käekirja. Kuid kes oli siis päeviku autor, Aaro Pihlapuu? Perekond Pihlapuu keerulistest saatusekeerdudest on oma "Võrumaa Saaga" esimeses raamatus kirjutanud Jaan Ellen. Nende peres oli neli venda ja õde. Neljast vennast kolm, Aksel, Artur ja lõpuks Aaro sattusid vangilaagrisse, neljas vend Siimu langes metsavennana haarangu käigus 1949.a. Päeviku autor Aaro nägi ilmavalgust 1907.aastal Viitinal. Tema vanemad olid talupidajad. Aaro õppis õpetajaks ja lõpetas Võru Õpetajate Seminari 1929.aastal. Ta teenis loomulikult ka Eesti armees ja oli "Kaitseliidu" ning "Isamaaliidu" liige. Aaro töötas Viitinal õpetajana aastatel 1931-1936. Siis sai temast Ristimäe Algkooli direktor kuni aastani 1941. Pole vist vaja lisada, et ta oli väga aktiivne ka kohalikus kultuurielus. Ka vend Aksel oli kooliõpetaja ning aktiivne kultuurielu tegelane. 1939.aastal ta abiellus Maimu Jõgevaga, neil sündisid poeg Ain ja tütar Külliki. Aaro Eestist "evakueeruda" ei soovinud ja läks kooli juhtima Pikakannule. Seal sai ta töötada kuni 1944.aasta veebruarini, siis tuli Saksa armeesse minna. Aaro oma hingelt sakslaste toetaja ei olnud ning rindele minekust õnnestus tal pääseda, ta jäi Võrru toitlustamist korraldama. Aaro oli teadlik võimalusest, et neid, kelle tallu ühtegi toitjat ega töötegijat ei jäänud, on võimalik paluda end koju lasta. Talul tuli ju normid täita!Aaro seletas, et naise isa on vana ega jõua üksi Venenurmel talu pidada. Lastagu ta armeest vabaks ning tallu tööle. Aaro palvele tuldigi vastu ning tal õnnestus koju pääseda. Enne kui venelased sisse tulid, otsustas ta Rootsi pageda, sest kartis järgneda võivat tagakiusamist. Koos naabrimehega Villa Priiduga sõitsid nad Vormsile , et sealt võimalusel Rootsi põgeneda. Oleks olnud paadis rohkem ruumi, oleks Aaro vangilaagrist pääsenud, aga saatuseteed on käänulised…Sedapuhku läks nii, et naabrimees võeti paati, Aarole enam kohta ei leidunud…. Aaro jäi mõneks ajaks Vormsile, siis tuli koju tagasi. Julgeolekule luiskas ta hiljem, et augustis olevat teda tahetud uuesti Saksa armeesse võtta ning sellepärast oligi ta Vormsile sõitnud. 1944.aasta sügisel koju jõudnud, öelnud Aaro naisele "Ega mind kaua rahus ei peeta. Nagunii tullakse mulle järele." (Jaan Ellen, "Võrumaa Saaga" I raamat,1998, lk223.)Tal oli õigus. Oma esimeste kimbutajate nimed on ta kirja pannud lehele, mis on samuti tema toimikus arhiivis alles: " Mina ei olnud 1941-1944, mil Eestis oli Saksa okupatsioon, mingil viisil sakslaste aktiivne toetaja ega pooldaja. Ma ei astunud Saksa Omakaitsesse ega teeninud Saksa armees. Ma olin saksa vastane ja mind peeti koguni kommunistiks. Sellest hoolimata tulid Leevi valla kodanikud Evald Mõtus, Osvald Mõtus ja Prits Mõtus, kes olid julgeoleku teenistuses, ja Leevi valla miilitsavolinik Plaado 1944. aasta detsembri esimestel päevadel mind vangistama. Ma küsin: mille eest?" (ERAF, f129, s4787, lk178) Jaan Elleni raamatus meenutab Aaro naine
Maimu:"Tulid jah oma kommunistid Mõtused. Südaööl klopiti uksele. Magasin
Külliga siin sängis. Astusid sisse, küsisid "Kes sul siin kõrval magab?" Aaro oli saanud end varju tõmmata ning ilmarahvale ei näidanud ta ennast tükk aega. Lindprii elu oli alanud. Julgeolekusse läks Aaro ise märtsis 1951, seda tema naise ja õe tungivate palvete peale, keda oli julgeolekus igat moodi vintsutatud ja pekstud. Et vabaks saada, nõustus Aaro tegema julgeolekuga koostööd. Talle tehti ülesandeks anda välja Jaan Roots. Aarol polnud mõtteski seda teha ning algas kassi-hiire mäng, mis kestis oktoobrikuuni . 02.oktoobril 1951 võeti Aaro Pihlapuu oma punkris, mis asus 3 km Hurda külast, kinni. 25.jaanuaril 1952 mõisteti talle tavapärane 25+5. Aaro vabanes 1956.aastal Komi ANSV Inta laagrist. (ERAF, f129, s4787) |