Hetki metsavenna elust.

15.05. 50

14.05 varahommikul kuulsin õelt, et mingi metsameeste grupp on tõotanud ära tappa neid metsamehi, kes Toomaga 23.IX 49 ühes olid Eduard Siskat likvideerimas ja pärast jätsid Tooma haavatuna maha, mille tõttu Toomas langes. See jutt oli mulle uudis ja mina kuulsin sellest esimest korda.

16.05. 50

R ütles eile õhtul, et Maduri Aino mees R.S. oli öelnud "Ma olin ka ükskord kommunist, aga nüüd ma seda enam ei ole. Ma olin Eesti ajal teemeister ja sain 80 krooni kuupalka, õpetajad Viitinas said ka 80 krooni kuupalka. Mis mul viga oli elada!"

Tüütsi mees E on kurtnud, et teda on kutsutud Võrru relva vahetamiseks. Aga kui ta on ilmunud Võrru, on temale lausa välja öeldud, et tema olevat niisama nagu julgeoleku tööline ja temal tuleb tegutseda julgeoleku töölisena. Ta on öelnud, et tema näeks hea meelega, et mina teda Tüütsis külastaksin. Ma usun, et tema mind ära ei anna.

17.05. 50

Vh ütles täna hommikul, et eile 16.05 oli VP ja V ägedasti tülli läinud. Mõlemad olid juba üles tõusnud vastastikku. Muuseas oli lendud lastus ka sõna, nagu äraandmine. Vh oli olnud lepitaja ja rahustaja.

Täna käisin Andresega jõe ääres palderjani juuri kogumas. Pärast läksin üksi jõe äärt mööda üles, et silmata kalu. Lasin ühe paugu särjeparve sisse, aga tagajärjeta. Tagasiteel nägin kaht naist minevat metsa suunas, heinad riidega seljas. Paar tundi varem läks säälpool keegi naine heinariie käel.

18.05. 50

Vana Hahk läks täna hommikul välja, et laadimisele viia tühi aku ja tuua täis aku. Tema pidavat Joonaga kohtuma enne kella kuut täna hommikul.

Ise tõusin kell 8, sest käisin öösi kodus. Kõnelesin õele eile, et sügisel mina ei tahtnud Vanale Hahale teatavaks teha tütarlapse, kes külastas aeg-ajalt Toomast, õiget nime ja et ma küsisin tema arvamust, et ütelgu tema, mis teha, ma teen tema sõna järele. Tema raius siis peale, et ikka ütelda, ikka ütleda, et vana on kadunud poissi nii palju aidanud. Ma vastasin tookord, et olgu siis, ma ütlesin tütarlapse õige nime Roosi Vanale Hahale tema sõna peale kuna tema oli kadunud vennale kõige lähedasem. Ütlesin õele, et vana Hahk on oma antud ausõna murdnud ja on välja lobisenud, et see ja see tütarlaps külastas punkris Toomast. Nüüd ütles õde, et asi olevat jäänud lõplikult minu otsustada. Mul tekib kahtlus kuivõrd tema mälu korras on. Mina olin ja jään selle vastu, et tütarlapse nime Vanala Hahale avaldada.

Õde oli teisipäeval turus käinud. Suurem osa piima oli jäänud müümata. Selle oli kodus ära koorinud. Venenurmelt ei olevat kedagi vahepeal linnas käinud.

Matsil on R-lt kuulnud, et küüditamine tulevat 20.V 1950. Lubas laupäeval 20 V jälle linna minna ja veel sinna 1500 viia Vambola K päästmiseks. Paberid olevat korras, ka ministri allkiri. Olevat veel ainult vangimajaga asi korraldada. Enne oli 4000, sellega kokku saab 5300

21.05. 50

Eile õhtul jõudsin isa poole. Kuulsin, et vastu õhtut oli sõitnud veoauto relvastatud venelastega Võru poolt Krabi poole. Nad olid hirmul. Õde oli käinud linnas ja oli usaldatavalt inimeselt kuulnud, et küüditamine, rahvaviimine tuleb, aga ei tule niipea, sest nimekirjad lähevad enne Moskvasse kinnitamiseks. Kui nimekirjad kinnitatult Moskvast tagasi tulevad, siis tuleb ka rahvaviimine. M oli ka olnud viidavate kirjas banditismi pärast. Meile tuntud S oli käinud M nime nimestikust kustutamas. Belargejev (Belagorov?) oligi nimestiku ümber kirjutanud ja M nime välja jätnud. Kui ta nimestikuga Tallinnasse läks, siis oli sääl kohe märgatud M nime puudumist. Nimestiku esitaja oli vabandanud, et see nimi on kogemata välja jäänud. Selle eest oli mehele antud 20 päeva vabadusekaotust. Naine mehel ootab ligemal ajal väikest.

Meile tuntud S-v. on lubanud asja Tallinnast algatada, sõtsepoja kaudu asja ajada ja M nime äraviidavate nimestikust kustutada. Tallinna mehed tegevat ise niisama ja jätvat mõned inimesed nimestikust välja. Kui õde M poolt tuli, oli M saatnud S-le hea tüki suitsupekki. Näha, et sellelsamal oli oma väike mõju. Julgeoleku mees S oli saanud kuupalka 2500rbl. Järgmisel kuul oli saanud 2800 rbl. Tema naine E oli küsinud, et millest see tuleb, nüüd palk on 300 rbl võrra kõrgem. Mees oli seletanud, et see on selle eest, et tema oli sel kuul 6 inimest kinni võtnud. Nii sai tema 50 rbl hinge pealt. Naine oli R-le imestanud:" Küll nad on kavalad! Küll nad on kavalad!" (nad ergutavad julgeoleku mehi aktiivsusele preemiatega)

Esmaspäeval 22.05.1950

Täna hommikul sõitis veoauto venelastega Rõuge suunas. Veoauto oli ümberringi kaskedega ehitud, aga kased olid nähtavasti kuivanud. Vana Kass ütles, et eile õhtupoolikul oli ka veoauto venelastega Rõugest Krabi suunas väljunud. Laupäeval Krabi suunas sõitnud venelased olevat käinud Roobil Sprenki pool. Kuuldavasti ei vaid arvatavasti nad haarasid Aksel Sprenki järele.

Istun Kauna soos, ühe kuuse all, mis kasvab kraavi kaldal. See koht on mulle väga armas. Möödunud aastal istusin suve lõpul selle puu all ühe karjalapsega. See karjalaps on mulle väga armas. Kui ma siia tulin tookord, siis lendas paar metsnääri karjudes pesa otsa. Karjalaps oletas, et keegi tuleb, sest metsnäär ei kannatavat inimese tulekut ja tuli mulle vastu. Istusime siin puu all ja vestlesime. Karjalapsel oli kaasavõetud paberkotis punaseid sõstraid. Ta andis need mulle.

Tol ajal oli mets marju täis ja ma võisin neid alati süüa nii palju kui tahtsin. Aga ometi maitsesid tookord nood karjalapse antud punased sõstrad paremini kui miski muu maailmas.

Ja kui ma nüüd mõtlen, et toosama armas karjalaps on äraviidavate kirjas, siis tõmbub süda valust kokku. Kas ma suudan teda aidata, kas ma suudan teda päästa? Mina püüan teha, mis võimalik, mu armas karjatüdruk.

23.05.50

Eile õhtul tahtsin siitpoolt ära reisida, aga kuulsin, et venelased on käinud Ploomi jaani pool ja Kadenis Kändra pool. Laupäeval oli osa venelasi jäänud Pähna veski juure ööseks, osa on käinud Roobil Sprenki pool. Autotäis venelasi olevat olnud ka Marjamäe metsas. Auto olevat olnud tee ääres metsas. Venelasi ise ei ole nähtud. Kui venelased Kändra poolt tagasi olid sõitnud, olevat autos olnud ka 3-4 eraisikut.

Üldiselt on julgeolekuasutised siinpool väga energiliseks muutunud ja otsivad väga hoolikalt.

Minul on praegu niisigune lugu, et peaksin olema kogu aeg tihnikus nagu jänes. Ma ei tohiks üldse padrikust välja tulla. Suurema osa päevast, tihit päev läbi laman kuski puu all. Kui ajalehte on, loen seda või suitsetan sigarette. Suitsetan tavaliselt 1/3 sigaretti korraga, harva poole. Täna keskpäeva paigu tegi vaikset sadu. Hommikul oli udu ja kerge kagutuul. Pärast sadu tekkis vaikus ja ilm oli pilves. Pärast lõunat tõusis kerge edelatuul. Järelikult läks siit madal nõrga sadude piirkonnaga üle.

25.05.50

Täna on laadapäev. Autosid liigub teel vähem kui eelmistel päevadel. Hommikul sain suure valgega magama. Hommikul oli külm, särk oli higist niiske. Saan tugevasti külmetada. I ja Õ on ka täna laadal. Lameskelen metsa all kord ühes kord teises kohas.Tegin katset magada, aga sellest ei tule midagi, sest sipelgad ja sääsed segavad. Peaksin lõunastama, aga ei ole õiget isu. Jõin kaks kaanetäit piima, see ei ole kuigi värske. Lameskelles kaldusid mõtted noorusaega. Tuli meele, kuidas seminari lõpetamise puhul aktusel ma lõpetajate nimel sõna võtsin, mis oli minu kohuseks tehtud. Ma kõnelesin siis karmist eluvõitlusest, võitlusest olemasolemise eest, ma kõnelesin ka saatuse löökidest. Aga ma ise ei teadnud sel korral, mis tähendab karm saatus, eluvõitlus, võitlus olemasolu eest, ma ei teadnud, mis tähendavad saatuselöögid. Mul ei olnud siis vähimatki ettekujutust sellest, mis tähendab võitlus elu ja surma peale.

Nüüd ma tean, mis need kõik tähendavad. Minu saatus on karm, ma tean, mida tähendavad saatuselöögid—ma kaotasin oma tubli venna möödunud sügisel. Mind ennast võib tabada ükskõik millal venelase kuul. Mu naine ja lapsed, keda ma niiväga austan ja armastan, on Siberisse viimise ohus. Samuti on minu vana isa ja ema, nagu õdegi Siberisse viimise ohus. Enda peale ei ole minul aega palju mõtelda ja enda üle ei oska enam muretsedagi. Endal on niisugune tunne, et olen kõige ohutumas olukorras, kuni venelase surmavalanguni. Söön piima ja leiba, ajuti ka võid. Liha on olnud piisavalt. Aeg-ajalt söön ka suppi ja pudru, mida ise valmistan kui ka toite kartulast. Magan metsas puu all või kuski koopas või küünis. Magamisasemeks kasutan kasukat, katteks palitut. Kui on võimalik, siis võtan magamise puhul riidest lahti, aga väga tihti tuleb magada riietunult.

Vana ülikond on läbi. Pükstel on põlvedel ja istekohal maailmatu suured lapid. Kuue varrukaotsad narmendavad hirmsasti, vasak küünarnukk on läbi kulunud ja paremgi on juba hõre, õmblused hakkavad lagunema õlgade taga.

Aga mul on veel päris uued villased püksid, terve kuub ja peetud aga terved püksid varuks.

Poolsaabastest on vasak nina pealt läbi kulunud ja paremgi on juba üsna õhuke. Neile pean ligemal ajal "pitisd" panema. Kaks paari pidamisesokke on väga väga nõelutud ja need tahavad jälle nõelumist, seda teen ise. Kolmas paar on vähem nõelutud ja mul peaks veel ka neljas paar olema, vist päris uued.

Mul on kasutada ka üks paar kaunis korralikke säärikuid, neil on ainult tallad liiga õhukesed. Siis on minul üks paar päris uusi kummitaldadega kingi ja üks paar poolpeetud kingi.

26.05. 50

Täna tekkis mõte, et kui siiski aeg peaks muutuma, siis mõned metsameestest jäävad ka ellu ja saavad uuesti oma elu alata. Loomulik, et nad siis loovad ka mingisuguse metsavendade organisatsiooni. Missuguse välise ühtekuuluvuse embleemi nad endile võiksid võtta? Ma mõtlen, et selleks kõlbaks väike kullast taskurelv helerohelisel metsasiluetil, sest taskurelv on kõige kohasem, loomulikum lahutamatu kaaslane metsavennal. Sinna juure tuleks põimida ka metsavenna südamevärvid sinine, must ja valge. Taskurelv ja mets—need on kaks kõige armsamat metsavennale, väljaarvatud sinine-must ja valge, mis on üle kõige.

01.07.50 Laupäeval

See aastapäev on nii kurb, kui see üldse olla saab. Täna varahommikul sai aasta, kui ma astusin esimest korda oma kadunud venna "majja."

Siis oli sääl ees kaks meest. Mu kadunud vend ja vana "Andres". Peremees, kes mind juure juhtis koputas ja äratas nad une pealt. Ukse avas mu kadunud vend. Pakkusin talle tervituseks kätt. Ta ütles naeratades "Tule, tule sisse, muidu läheme veel tülli!" Astusin sisse ja alles siis kätlesime.

Mu tulek kadunud venna majja ei tekitanud erilist vaimustust, sest esiteks oli punker ehitatud ühe mehe jaoks, aga nüüd elas sääl juba kaks ja kolmas tuli juure. Teiseks oli mu kadunud venna tervis halb, temal oli vist pleuriit ja tema kopsud olid üldiselt nõrgaks jäänud. Ta sai aru, et elamine ja magamine kolmekesi ühe mehe punkris ei saa tema tervisele hästi mõjuda. Aga tema võttis mind siiski kui külalist ja venda vastu ja ta otsustas kõik ebamugavused kannatlikult taluda. Ma tulingi siia kavatsusega aidata temal terveks saada ja siis tagasi siirduda teispoole Võrru, kus minu jaoks oli varutud punker elamiseks ja magamiseks vajalik ruum.

Aga kõik on läinud hoopis teisiti. Mu kadunud vend paranes kaunis hästi aga langes oma käe läbi, sest ei tahtnud haavatuna venelaste kätte sattuda. Et mu vend langes, siis pidin olude sunnil siia elama jääma. Aga tollele punkrile teispool Võru, kuhu minagi pdin elama asuma, korraldati venelaste poolt haarang. Punkrimeestest said kaks venda Mart ja Harri (kuulsa metsemehe Jaan Rootsi vennad) kohe surma. Petseri mees ja Aino andsid end elusana kätte. Aino on praegu vabaduses.

Nüüd siis eilsest kurvast päevast. 30.juunil 1950 ärkas mu korterikaaslane kella kahe ja kolme vahel Ütles, et koerad hauguvad ärevalt ja on kuulda püssipauke. Läks välja. Natuke hiljem riietusin ka, et välja minna. Olin minekuks valmis, kui ilmus mu kaaslane ja soovitas ka mul välja minna. Tema soovituse peale võtsin ka palitu käe peale. Läksime metsa äärde, kust üle heinamaa oli Jaanimäele näha. Üle Jaanimäe vaadatuna kostis lahingukära, püssipauke, konevalanguid, kuulipilduja raginat ja granaadiplahvatusi. Tema oli mures kolmanda mehe Habe pärast ja läks Habet äratama. Enne teda tahtsin mina Habet äratama minna ja kui tema minema läks, tahtsin mina temaga kaasa minna, et säält siis edasi ühe saare peale "porkmanni" minna. Et sääl on ehk kõige ohutum. Et ta nende mu kavatsuste kohta midagi ei öelnud, neid kohe heaks ei kiitnud, otsustasin jääda olukorda uurima. Ütlesin, et lähen edasi metsatukka e "Saarde", kust parem ümbrust vaadelda. Näitas Andres käega kohta ja ütles, et siin kohtame jälle, siin saame kokku ning hakkas nõrgal sammul minema.

Olin jõudnud metsatukka, kui minu selja tagant, meie "korteri" poolt kostis kolm kiiresti üksteisele järgnevat konevalangut. Tekkis halvast aimdusest veel halvem aimdus ja tõmbusin sohu metsa äärde varju. Hommikupoolikul käisin kahel korral määratud kohtumispaigal, aga Andrest ei olnud sääl. Kella kümne paigu hakkasin ringi luusima ja ümbrust uurima. Oma pesa juurest käisin kaugemalt ringi, aga sellest hoolimata luusisn kogu aeg äärmiselt ohtlikus tsoonis.

Alles kui leidsin tee äärest jalgteelt vereloigu, millesse oli sõtkutud peotäis heinu ja mida pidasin õigesti Andrese vereks, liikusin ära sohu läheduses olevale saarele. Öösi jätsin tolle piirkonna maha ja liikusin teisale. Esimesel juulil kuulsin esimesi kurbi uudiseid. Toda ägedat lahingut, mida 30.06 hommikul kohe alguses kuulsime, pidas Aksel Sprenk üksi 20-30 hambuni relvastatud venelase vastu. Ta langes kui tõsine kangelane. Au tema mälestusele! Tema eeskuju on suur ja õilis. Teise ja vast veel ägedama lahingu oli pidanud Joonas. Temal pidi ka naine ja laps sääl olema. See mees võitles kangelaslikult ja nagu rahvas arvab, tuli võitjaks, pääses ära. See oli kangelastegu. Kõige vaiksemalt möödus see hommik meie pool. Ka sääl olla olnud kurb. 30 venelast kahe koeraga. Aga sääl lasti 62 aastane vanamees asja ees teist taga maha. Tal oli taskurelv, aga too ei teinud pauku. Too relv oli nii kivi eest taskus, et vastasele pähe lüüa. Ma usun, et tema ei võtnud seda üldse taskust väljagi, kui juba oli saanud surmavalangu.

04.09. 50

01.09.1950 kuulsin, et Leonhard Ploomi vanemad on kõnelnud "Ega nad (metsamehed vist) Leod kätte ei saa, aga nad võivad meid ära tappa." Sellest tuleb järeldada, et Leonhard Ploomi vanemad on juba teadlikud, et nende poeg oli kolme punkri, kokku viie metsamehe ja ühe 14-kuuse lapse äraandja.

06.09. 50

04.09 kuulsin, et osa eesti patrioote, kes on venelaste poolt metsas tapetud või julgeolekus surnuks piinatud, on maetud Käätsupallu umbes 2 km endise Käätsu kõrtsist ja Käätsu teelahkmelt Võru poole. Sääl kus lõpeb Võru Käätsu sirge kivitee osa on metsavahi koht, umbes säält kohalt pöördub kiviteelt talvetee Võlsi poole. Selle talvetee lähedusse olevatki maetud venelaste poolt tapetud eesti patrioote. Sääl olevat vanem maetuid, aga sääl olevat ka hiljuti maetuid värskeid haudu. Need eesti patrioodid olevat maetud õhukesse – möödunud sõja ajal kaevatud kaevikutesse. Omaste poolt olevat säält juba paar ohvrit ära viidud ja ümber maetud.

28.09.50

Õhtul kuulsin: Jalakas oma kommunistist sugulasega on lelle juurest lahkunud, nüüd on sääl keegi vanamees. Prokurör lelle kõrvalt-korterist on sanatooriumis.

Eile pärast vihma, s.o.pärast lõunat oli julgeoleku Võru osakond jälle matnud ühe oma ohvritest Käätsupallu (umb 6 km Võrust-Võlsi peale viiva talvetee äärde) Inimene oli märganud värskeid autojälgi ja läinud jälgi mööda taga. Uus jäljetu haud oli olnud metsas Võlsi talvetee otseses läheduses. Auto oli tagurpidi aetud sõjaaegse kaeviku juure ja surnu oli siis säält visatud vanasse kaevikusse ja muld peale aetud. Niisugust teed lähevad eesti patrioodid ja metsamehed üksteise järele.

02.sept.1951

30.juuni varahommikul 1950.aastal teostasid venelased haarangu aksel Sprengi, minu ja Heino Uibu punkrile. Aksel Sprenk võttis lahingu vastu ja ta langes. August Koemets, kes lahkus minu juurest, et minna Leonhard Ploomi äratama –päästma, lasti venelaste poolt kolme automaadivalanguga maha. Heino Uibo oma naisega olid lahkunud oma punkrist parajal ajal ja pääsesid, aga venelased tapsid punkrisse nende 14-kuuse poja.

Selle järele asusin elama Saarlase metsa. Elasin "katuse all" ja ehitasin endale uue koobaselamu, punkri kvartal 187-le kuusetihnikusse. Sääl elasin kuni 22.märtsini 1951.aastal. Siis tuli mu naine mu ema saatel minu punkrisse ja seletas nuttes ja ahastades, et ma pean välja tulema, et venelased on isa pool. Teda on juba kaks nädalat kinni peetud, pinnitud ja pekstud. Pärast seda, kui Pärja oli kõik üksikasjalikult üles tunnistanud, et minu naine teab minu asukohta ja on mind varustanud lihaga, ei saanud ta enam salata. Ta toodi isa, Tannil Pihlapuu poole, kus tema pidi kõnelema, mis venelased soovisid. 22-26.märtsini 1951 olin Räpina julgeolekus, kus mind üle kuulati. Ülekuulamine lõpetatud, raputas Moskvast Räpinasse komandeeritud Stalini isiklik volinik alampolkovnik minu ülekuulamisprotokolli, mis koosnes paljudest lehtedest, pidas kõne ja ütles, et neil on see minu süü tühine asi mulle andeks anda, nad võivad seda ja annavad mulle andeks, kui ma annan neile välja Jaan Rootsi ja tema kaaslased.

Ma olin nõus ja andsin lubaduse Jaan Roots ja tema kaaslased julgeolekuorganitele välja anda. Minult võeti nõusolek, et mu naine paigutatakse seniks kui ma Jaan Rootsi kaaslastega välja annan, Tallinna võõrastemajja elama. Mu naisele lubati anda raha niipalju kui temale tarvis on ja mulle anti samas käsirahana Jaan Rootsi hinge eest 200 rubla.

Mul ei olnud muud võimalust kui nõus olla, sest 22.märtsil 1951.a., s.o. esimesel kohtamispäeval ütles Stalini isiklik volinik alampolkovnik mulle tõlgi kaudu:"Siin näete inimesi, kellel on kindel eesmärk—üles ehitada kommunism ja kõik, kes neile sellel teel ette jäävad, pühitakse ära, lihtsalt pühitakse ära!" Ligemalt seletusist selgus, et see tähendab seda, et kes nendega ei nõustu, nendega kaasa ei lähe, see lihtsalt hävitatakse, pühitakse ära.

Mulle lubati, et niipea kui Jaan Roots ja tema kaaslased on minu kaasabil tabatud, mind lastakse oma pere juure ja ma võin rahulikult kartuseta ja muretult hakata harilikule tööle.

26.märtsi õhtul istusin Räpinas kõrgeks tõllaks ehitatud "Villisesse" ja minuga sõideti Haki mägede otsa, kus ma määrasin 31.märtsi hommikul kell 4 kohtumiskoha. Selle järele sõitsin nendega Rõuge ristteeni, kus läksin jala isa poole. Isa pool karistasin isale ja emale, et nad hoiataks neid, kellele nad on kõnelnud minu ühendusolekust julgeolekumeestega, et nad seda kellelegi edasi ei räägiks. Ma hirmutasin natuke isa ja ema. Selle järele sõitis isa Võrust laadalt Lasvasse Venenurmele maad kuulama nagu see oli Räpinas mulle tehtud plaanis. Isa sõitiski 27.märtsil 1951.a. Võrust laadalt Venenurmele. Sääl pidi isa kõnelema, et ta on linnas kuulnud, et Maimu on kinni ja sellepärast on sõitnud vaatama. Samal päeval oli ka käidud julgeolekust Maimu kraami üles kirjutamas (See oli venelaste mäng ja lavastus, et asja usutavamaks teha ja oli minul ette teada). Märkus: 26.märtsil 1951.a.võimaldati Maimul Pärjaga kohtuda. Kohtumisel küsisid julgeolekumehed, vist alampolkovnik, Pärjalt, et kas Pärja on nõus Jaan Rootsi väljaandmisega. Pärja vastas, nagu see on endast mõistetav:"Jah, olen nõus." See tehti mulle teatavaks ja seda lasti ka minu naisel minule öelda. Seda tehti selleks, et ma ei säästaks Jaan Rootsi.

Isa jõudis koju 28.märtsil 1951. 29.märtsi õhtul jätsin isa ja emaga jumalaga ja ütlesin, et hakkan minema Lasvasse. Isa tegi ettepaneku, et ta viib mind hobusega kasvõi poolde teele, aga ma lükkasin selle ettepaneku tagasi.

Aga ma läksin metsa oma punkrisse, kütsin seda ja ööbisin punkris. Järgmisel päeval (s.o. 30.03.51) korraldasin mõningaid asju ja püüdsin üles otsida "Nagaani", mille 22.märtsil metsa keerutasin. 30.märtsi õhtul lahkusin punkrist, et liikuda öö kestel Haki mägedesse kohtumiskohale. Läksin isa poole küüni ja viskusin heintele. Isa emaga keetsid sisse. Hilja õhtul tuli isa küüni, et hobusele heinu viia. Ta tundis suitsu lõhna, nuusutas, nuusutas ja viimaks ütles:"Siin on suitsulõhna, kas keegi on siin? Jah, suitsulõhna on siin." Ma olin väga vagusi.

Vist oli kell 21 öösi 31.03.51 kui lahkusin isa küünist ja hakkasin liikuma Haki mägedesse. Pambud olid seljas rasked ja minek oli vaevaline, sest mu jõud oli nõrgavõitu. Teel hakkas mind janu piinama. Tahtsin minna Meksi kaevu juure jooma, aga koer tõstis kisa ja ma pidin edasi minema. Viitinasse jõudes läksin, võtsin koolimaja sauna juurest jääaugust pudelisse vett ja jõin.

Haki mägedel ootasin poolteist kuni kaks tundi. Taevas oli selge ja ilm oli külm. Tekkis tihe külm udu. Hellitasin lootust, et vast auto ei tule, aga see tuli siiski.

Kapteni käsu peale istusin autosse, auto pöördus ringi ja mind viidi Võrru. Võrus anti mulle julgeolekumajas, kolmandal, s.o. pööningukorrusel köök elamiseks. Sinna toodi puid ja ma kütsin köögi soojaks ja elasin sääl kogu päeva. Aknast võimaldas mul näha, kuidas arreteerituid käimlasse saadeti. Ma ei tundnud ühtegi arreteeritut, ei naist ega meest, aga ma teadsin, et need kõik on tublid eestlased, eesti rahva paremik.

Vastu õhtut 31.märtsil viidi mind teisele korrale, kus mulle anti juhatusi, kuidas Jaan Rootsiga ühendust luua, tema usaldust võita, tema punkrisse poetuda ja kuidas julgeolekule teateid anda. Siis läksin oma tuppa tagasi. Õhtu käigus, kesköö paigu, enne väljasõitu Võrust, oli veel väike "tootmisnõupidamine."

Ka alampolkovnik ja major Subkov olid Räpinast Võrru saabunud. Alumisel korral avaras koristamata ja korratus toas anti mulle juhatusi. Major Subkov istus laua juure minu kõrvale pikale pingile, nihutas end ahvi moodi pingil kiiresti edasi-tagasi, haaras mind oma tõmmu ahvikäega abaluu kohalt endale lähemale, haaras siis paberi ja pliiatsi ja küsis:"Nu, Aaro, kui lähed sinna, siis kuidas mõtled Jaaniga kontakti astuda?" Nu lähed mõne naabri juure, kellest tead, et ta aktiivselt bandiite toetab, Nu keda Teie teate sääl oma naabritest, kes aktiivselt bandiite toetab? Ütlesin, et ma ei tea kedagi niisugust, ma olen säält ligi kaks aastat ära olnud. Major küsis:"Aga kes sääl on teie naabrid?" Ütlesin, et Taalvelt. Küsiti missugune Taalvelt. Ütlesin Vello Taalvelt. Küsiti kas tema toetab bandiite? Vastasin, et ei ole sellest midagi kuulnud. Siis küsiti, et kes veel on naabrid. Ütlesin, et Eduard Taalvelt, Reichan, Zupsmann, Danelson. Reichani kohta küsiti, et mis on Reichani eesnimi. Kui mul see ei tulnud meelde, ütles tõlk Mürk, et Alfred. Siis küsiti, et kas Reichan abistab bandiite, neil olevat tarvis Reichani kätte saada. Vastasin, et ei ole niisugust asja kuulnud.

Mulle anti nõu, et mina mingu Lasvas oma sõprade ja lähemate naabrite poole, muidugi õhtu hilja või öösi ja kaevaku, et mu olukord on väga raske, et mul ei ole kuski olla, et Neti ei lase Venenurmel olla. Mul kästi veel kõnelda, et ma tahaksin kuhugi metsameeste juure punkrisse elama asuda, kui saaks. Selle juures rõhutati, et ma mingu ainult niisuguste sõprade ja tuttavate poole, kes mind ära ei anna, kui ma lähen niisuguse inimese poole, kes mu ära annab, siis tulevat minule haarang ja mu ettevõte olevat nurjunud.

Jäi nii, et ma käin nimelt Reichani pool ära ja kaeban ka Netile, et kui ma ikka saaksin kuhugi metsameeste juure elama. Kohtumine määrati reedeks 6 aprilliks 1951.a. kella 10-ks.

Istusime julgeoleku õues olevatesse "Villistesse", mis olid ümber ehitatud tõldadeks. Sõitsime Räpina maanteed vähe üle 16 km.Autod peatati metsavehel. Siis liikusime jala tüki maad Võru poole. Tee ääres oli kaks posti laudadega. Ühel oli vahtkonna nimetus ja teisel "Kodanikud, ärge tehke tuld kuival ajal metsas" jne. Nende postide läheduses otsiti suur kaheharuline mänd. Major Subkov lasi nagu ahv kiiresti oma ahvisõrmedega männikoore pragusid mööda, harude vahelises praos ja lõpuks maas männi tüve ligidal nõelapurus. Ta kaapis oma ahvisõrmedega kiiresti puru männitüve juurest ära, asetas plekkkarbi sinna ja siblis kiiresti puru karbile peale. Kõik olid nõus ja rahul-jah, siia, sellesamasse kohta ja just nõnda nagu praegu panna sama plekkkarp teadetega nendele! Avaldasin arvamust, et selle männi all, mis on tee äääres ja mille all maa on juba lumest vaba, võib mõni väsinud teekäija istuda jalgu puhkama ja võib leida karbi. Mina ise istuksin küll ka hea meelega niisuguse puu alla jalgu puhkama. Aga kõik ütlesid, et ei ole midagi, ma pangu karp siiasamasse. Selle järele lõime kätt ja ütlesime nägemiseni. Minul kästi metsa tõmbuda seniks kui nad autod ringi keeravad ja sellest kohast mööda sõidavad—Võrru. Kui nad olid ära sõitnud, ma astusin Räpina maanteele, Vigla talu juurest pöörasin teele, mis viis Kungsilda.

Venenurmele jõudsin enne valget 1.aprillil 1951.a. Kell võis olla 5. Pangu oli meie alaküünis ja tuli säält haukudes välja. Meelitasin ja vaigistasin Pangut. Läksin küüni ja säält lauda peale. Lauda peal pugesin õlgedesse. Ma ei tulnud kogu päeva, mis oli pühapäev, õlgede seest välja. Mu pesa oli hästi katuseääre all ja ma kiskusin endale põhku ette, et keegi mind ei võiks näha.

Neti talitas karja ja läks jälle ära. Päeval tulid lapsed ja hakkasid kanamune korjama. Nad tulid ka lauda peale ja otsisid kanapesi. Aga sinna ei tulnud, kus ma olin ja nad ei märganud mind.

Õhtul hilja läksin lauda pealt alla. Olin janune. Küünist ei pääsenud ukse kaudu välja, läksin tagant august välja ja läksin ringiga õue. Lumme jäid minu sügavad jäljed. Vett ei saanud mujalt kui Eedi lauda räästa alt lumevett. Ilm oli sula ja räästad tilkusid. Hiljem ronisin lauda peale tagasi. Esmaspäeval olin samuti vaikselt lauda peal. Lapsed läksid hommikul jala kooli. Neti viis neile õhtupoolikul hobusega toitu järele.

Esmaspäeval, 2.aprilli õhtul läksin jälle lauda pealt alla. Aga redel oli ära võetud ja kaugemale püsti pandud. Õngitsesin redeli juurde ja läksin alla. Läksin ja koputasin akendele, koputasin iga akna peale mitu korda, aga keegi ei vastanud. Läksin tagasi lauda peale ja hakkasin hommikut ootama. Neti tuli suure valgega loomi talitama ja märkas, et redel ei olnud nii nagu ta selle õhtul oli pandnud ja tuli lauda peale vaatama.

Astusin talle vastu ja teretasin. Ta kohkus ja ütles "Või, jummal küll!" Vahetasime mõtteid. Tema arvas, et metsamehi enam ei ole ühtegi, mul ei ole kellegi juure minna. Jaan Rootsi kohta ta arvas, et teda vist ei ole enam elavate hulgas ja nimetas nagu Partsi Martinit, kes pidi olema venelaste kätte sattunud. Partsi Martin vist pidi olema Jaan Rootsi sõber ja kaaslane. Neti tõi mulle ka süüa.

Loomulikult ma kartsin Jaaniga kohtuda ja soovisin südamest, et seda ei juhtuks. Et venelastele aruandesse midagi panna, siis läksin õhtuti välja kõndima. Läksin Reichanist mööda. Reichani magamistoas oli tuli, muud aknad olid pimedad. Läksin säält mööda ja otsustasin venelastele aru anda, et koputasin mitme, õieti kõigi akende peale, aga keegi ei vastanud ja läksin Tsupsa Saami poole, sest kuulsin Netilt, et Saamil on raadio. Saami oli ettevaatlik ja ei tulnud üldse välja, vaid tema naine tuli. See kõneles enne läbi ukse, hiljem kõneles ukse vahelt. Korraks avas ukse pärani, valgustas mu nägu, et näha, kas on ikka tõesti Pihlapuu. Ütles siis, et Vello on nende pool toas, et ei saa tuppa kutsuda. Tahtsin saada ½ ltr.viina, aga ütles, et ei ole enda jaokski, et juba aasta aega ei ole teinud. Kui Jahu oli kulakuks tehtud, siis Jahu oli kaevanud nende peale, et nad olevat bandiitidega ühenduses ja tegevat ja müüvat viina. Neid oli ka läbi otsitud. See õhtu oli läinud suurepäraselt, et ma olin väga rõõmus, kõike on hea venelastele aruandesse panna ja sellega ma ei seo kedagi. Sel nädalal ma rohkem kuski ei käinud. Kõndisin õhtuti õues ja maanteel jalutamas.

Reedel 6 aprillil 1951 läksin pimeduse saabudes kohtumispaika. See oli Paidras, Vigla talust pool kilomeetrit Leevi pool tee ääres metsas.

Ootasin ja soovisin südamest, et venelased jääksid kohtumisele tulemata. Aga nad tulid. Hakkasin kuulma Võru poolt auto mürinat. Auto ilmuski ja sõitis minust mööda. Sellele järgnes teine auto. Ma soovisin, et need ei oleks need autod ja et nad sõidaksid peatumata Räpina poole. Ootasin tükk aega. Siis oli kuulda inimeste astumist—see tuli Räpina poolt. Kaks inimest jäid minu kohale maanteel seisma ja üks vilksutas elektritaskulambiga kaks korda. Lootus mu südames purunes ja mu meeleolu oli väga halb. Vilksutasin kaks korda vastu ja astusin tee peale. Sääl oli "leitnant" Mürk ja Räpina julgeoleku osakonna ülem, oli kapten, tema nime ma ei saanud teada. Teretasin ja andsin neile kätt. Kui surusin neil kummalgi kätt, oli tundmus, nagu oleksin rästiku pihku võtnud. Tükil ajal ma ei tahtnud oma paremat kätt isegi oma riiete külge puutuda.Nad asusid mu kõrvale. Astusime kohe kiiresti autote poole teed mööda. Mürk esitas mulle küsimusi Jaan Rootsi kohta. Ma ei teadnud temale muud öelda, kui et Jaan Roots ei ole Venenurmele tulnud, mul ei ole temaga kontakti olnud, ma ei ole Jaan Rootsi näinud. Anette Villgi arvab, et teda ei ole enam elavate hulgas. Kui olime tükk maad käinud, tuli vastu major Subkov julgeoleku Räpina osakonna ülem. Ta tervitas mind ja küsis õrn-mahedalt "Kak delaa?" Mürk ja kapten hakkasid mul taga astuma, major võttis minul käe alt kinni ja hakkas minuga koronti astuma. Kui tükk maad olime läinud, tuli vastu Stalini isiklik volinik alampolkovnik. Teretasime. Major S lasi minu käe alt lahti ja jäi minu taha, kuna alampolkovnik hakkas tihedalt minu kõrval astuma. Need asjamehed ütlesid, et nad ei karda surma…aga nad kardavad surma. Nad arvestasid, et mina võisin teistele metsameestele, eestkätt Jaan Rootsile kõik ära kõnelda ja siis neile korraldada ühisel nõul tuliristsed. Sellepärast siis saadeti kõige ette kõige alamad, Mürk ja kapten, siis tuli major ja kõige lõpuks alampolkovnik – juba üsna autode lähedal. Alampolkovnik lasi küsida, kas mul aega on ja ütles siis, et sõidame Võrru võõrastemajja, kus saame juttu ajada ja nõu pidada. Mürk lisas juurde, et pärast, s.o.vastu hommikut nad tõmbavad masinaga minu jälle samale kohale tagasi. Alampolkovnik tegi ka korralduse, et mina istun tema masinas. See jälle sellepärast, et mind metsamehed ei tulista, siis on ka temal julgem. Istusime "Villistesse" Autod pöörasid ringi ja sõitsid Võru poole. Tee oli väga vesine. Autod olid lumme sügavad kraavid lõiganud. Aga igalpol enamvähem oli jää all. Sõitsime "Aleksandria" võõrastemaja ukse ette. Teised läksid välja, mind kästi autos istuda ja oodata. Nad korraldasid asja nii, et kedagi ei viibiks minu majja astumisel koridoris ega kõnniteel, kes võibolla oleks mind tundnud. Kui õhk oli puhtaks klaaritud, öeldi mulle, et ma tulgu ka välja. Mind ergutati, et ma kiiresti siseneksin. Astusin kiiresti majja ja mind juhiti alumisel korral asetsevasse tuppa, mille uks oli välisuksega vastamisi. Sääl soovitati minul üleriided ära võtta ja küsiti, et kas ma ei tahaks jalgu lahti võtta ja märgi jalatseid sooja ahju juurde kuivama panna. Kui poolkasuka seljast ära võtsin, leidsin, et õlgadel, krael ja seljal oli palju õlepuru, sest nagu ma õlgede alt lauda pealt välja tulin, nii läksin kohtamisele. Ma ei puhastanud end enne õlepurust. Mulle anti tool akna kõrval laua juures. Alampolkovnik tegi mulle teatavaks, et minu naine on Tallinnas võõrastemajas, tuba on kuuks ajaks ette ära makstud, minu naisele on 1000 rbl elamiseks antud ja kui see otsa saab ja tarvis on, antakse veel. Ta tegi ka teatavaks, et tema taskus on Maimult kirjad mulle, mida ta pärast mulle lugeda annab.

Minult küsiti, kas ma tahaksin oma käsi ja nägu pesta. Ma tahtsin seda teha. Pesukausis oli palju puhast vett, sääl ujusid mõned paberossiotsad. Mulle öeldi, et ärgu ma käsi vette pistku, se st vesi ei olevat puhas. Arvatavasti oli selles vees suguelundeid loputatud suguühte puhul, aga vett ei olnud vahetatud. Kapten teenis mind. Ta kallas mulle veepudelist (karavinist) vett kätele. Ka juhtis ta minu tähelepanu seebile, mida soovitas minul rohkesti ja julgesti tarvitada.Pesin käsi, nägu ja kaela. Kaela pesemise puhul hoidis, tõmbas kapten mu jakki allapoole, et see mitte üles ei nihkuks ja mul parem oleks kaela pesta. Uhtmise puhul kapten kallas ettevaatlikult vett otse minu kaela peale. Üldse püüdis mind nii teenida, et ma rahul oleksin ja neist hea mulje saaksin. Selle järele võtsin istet oma toolil. Alampolkovnik lasi teha ülevaate sellest, mis ma nädala jooksul olen teinud, kus käinud, keda näinud, mida kuulnud, kuidas Neti minusse suhtub, kas on mulle süüa andnud jne. Ütlesin, et Reichan ei vastanud üldse koputamisele, kuigi koputasin kõikide akende peale mitu korda. Tegelikult ma ei olnud üldse koputanud ega olnud käinud Reichani maja juureski. Ütlesin, et Zupsa Saami (Samuel Zupsmann) ei tulnud voodistki välja, naine kõneles minuga vähe läbi ukse, hiljem praokil ukse vahelt. Ütlesin, et naine nägi mind selgesti ja tundis mind ära. Ütlesin ka, et ma küsisin nendelt viina osta, aga Zupsmanni naine ütles, et neil ei ole viina omatarbekski ja seda juba kaua aega. Ma küsisin tõesti sääl viina osta, kui nad oleksid mulle viina müünud, ma ei oleks seda venelastele mitte öelnud!

Kaebasin ka, et Anette Vill on mulle väga vastutulematu. Ta ei anna mulle süüa ja soovitas mul Venenurmelt lahkuda. Seda tegin sellepärast, et nad ei hakkaks Netit kimbutama ja kui nad hakkakski, nad ei saaks kuskilt kinni hakata. Ütlesin ka, et Anette Vill ei ole vist Jaan Rootsi näinud ja ei tea temast, sest ta arvas, et teda ei ole vist enam elavate kirjas.

Kui olin oma aruande teinud, küsiti minult, mis võiks selle põhjuseks olla, et Jaan Roots ei tulnud Venenurmele, et minuga kohtuda. Arvasin, et ta vast veel ei tea, et mina olen Venenurmel. Nüüd, kus ma end Zupsmannile näitasin, ma arvan, et jutt sellest, et olen Venenurmel, hakkab levima ja jõuab ka Jaan Rootsi kõrvu. Mulle esitati küsimus, et kellele näiteks võivad Zupsmannid seda saladust usaldada, et nad mind nägid. Ütlesin, et ma ei tea ütleda, aga arvan, et ta võib seda usaldada ka Reichanile. See kõneleb oma lastele, lapsed oma sõpradele. Küsiti ka minu teisi naabreid, nende seas ka Vello Taalvelti. Küsiti, kas Vello on metsamehi arstinud. Ütlesin, et ei ole niisugusest asjast midagi kuulnud. Nad ütlesid, et nendel on andmeid selle kohta.

Märkus: Võrru sõidul, teel, esitas tõlk Mürk, kes ka samas masinas istus, küsimusi nagu mis ma muidu uudist olen kuulnud, mis rahvas kõneleb. Ütlesin, et Neti on kuulnud, et 1.aprillil on mõni perekond Võrust ära viidd nagu päevapiltnik Zopp ja Mõõk. Sellepeale nad ei vastanud midagi. Aga tõepoolest ma kuulsin , et on viidud ära 36 perekonda.

Kui nii öelda ametlik asi läbi oli, siis andis alampolkovnik märku. Sellepeale avati kaks pudelit ´a 0,5 ltr votkat, arutati paberist võileivad välja. Viin kallati teeklaasidesse, kusjuures igasse klaasi sai üle 100 gr. Viina ja võileibade muretsemiseks andis alampolkovnik ühe suurema paberraha, kui ma parajasti tuppa astusin. Igaüks pidi oma osa viina kohe ära jooma, millepeale võileiba sõime.

Mulle anti ümbrik naise kirjadega. Naine kirjutas, et tema elab Tallinnas raudteejaama lähedal võõrastemajas jne. Uurisin kirja ja leidsin, et märgid näitavad, et see jutt on tõesti tõsi, et tema ei ole vanglasse paigutatud. Lasin oma nägu rõõmust särada ja näitasin, et olen õnnelik. See, et mu naine elab Tallinnas võõrastemajas ja mitte vanglas, samuti, et mul on ülesanne, pidid jääma täielikuks saladuseks.

Pärast, kui olin kirjad läbi lugenud ja veel mitmest kohast neid silmitsenud ja lugenud, võeti kirjad jälle ära.

Minule esitati veel küsimusi, keda ma Pindis tunnen. Ütlesin, et Pindi asunduses tunnen Kõrdat, Kunsti, Meeta Tamrat. Edasi küsiti, keda ma Pindi kiriku juures tunnen. Ütlesin, et pastor Puusempi. Küsiti, kus pastor Puusemppraegu on. Ütlesin, et ei tea. Küsiti, millal nägite pastorit viimati. Ütlesin, et ei mäleta, vist 1948.a.suvel või sügisel. Küsimuse peale, et kuhu pastor on jäänud, vastasin, et 1948.a. sügisel kadus ära. Arvatavasti hakkas ennast varjama. Küsiti kas teie usu järgi on lubatud, et naine toimetab kiriklikke talitusi. Vastasin, et küllap see on lubatud kui pastor Puusempi naine seda praegu teeb.

Siis tehti mulle ettepanek: ma mingu Pindi koguduse õpetaja kohustetäitja Hilja Puusempi jutule ja rääkigu oma raskest olukorrast. Ma rääkigu, et pean ennast varjama ja naine on vangis. Ma palugu Hilja Puusempi, et ta teeks kirikus jumalateenistuse puhul minu naisele eestpalvet, palvetagu minu naise eest, et ta vabaks lastaks jne. Aga küsiti kohe, et kas meie usukommete järgi tehakse seda? Ütlesin, et ei ole niisugust asja varem kuulnud, olen kuulnud, et raskete haigete eest palutakse küll. See küsimus jäi seekord sinnapaika.

Mulle öeldi veel, et kas mulle on raha tarvis või on lastele arstiabi või muud tarvis – ütelgu, nad püüavad kaasa aidata. Vastu hommikut käsutati auto ukse ette. Ma sõitsin minema, kusjuures julgeoleku mehed olid auvalvel spaleeris koridoris, et ükski kõrvaline silm mind ei näeks. Paidrast läksin Venenurmele. Metsas oli veel sügav lumi. Tee oli küll kõvaks sõidetud, aga oli konarlik ja astumine oli raske. Ka joodud viin mõjus jalgadele. Paidra palus viskusin ühe männi alla, kus oli lumevaba pinda, samblale külili. Sääl lamasin hea tüki aega. Siis hakkasin jälle liikuma. Venenurmele jõudsin väikese valgega. Kobisin lauda peale, rõõmus selle üle, et seekord veel vabaks lasti ja vangi ei pandud, aga kurb ja murelik, et pean hakkama eestlasi ära andma.

Laupäeval 7.aprillil, õhtul tuli Neti lauda peale ja kõneles, et tema oli näinud õhtupoolikul, et keegi hall või miski hall oli kogu õhtupooliku olnud või istunud "alatare" lävel päikesepaistel.

Sain aru, et see oli Jaan Roots. Kartsin tema tulekut. Ma ei tahtnud temaga kohtuda ja see teade lõi mulle nagu nuga rindu. Püüdsin näida taipamatuna ja ütlesin, et võib-olla oli mõni koer. Neti ütles, et ei olnud koer, see oli olnud nagu inimese moodi. Siis ütlesin, et mina küll ei olnud, et mina olin siin lauda peal ja lisasin, et kui vast mõni nuhk oli. Neti jäi nõutult mõtlema. Mina algasin uut juttu. Neti nagu oleks tahtnud veel sleest asjast juttu teha, aga ma püüdsin kõigest väest sellest hoiduda. Nii jäi see jutt sinnapaika.

ŽÕhtul haukus koer. Ma kartsin Jaani tulekut. Ma ei tohtinud temaga kohtuda. Ma ei võinud julgeolekumeestele öelda, et olen Jaani näinud—siis oleksin kuradile sõrme andnud. Aga ma teadsin, et niipea kui Jaan minuga kohtub, on see juba mõne päeva pärast julgeolekule teada. Keegi, keda Jaan sõbraks, truuks ja heaks sõbraks pidas, oli julgeoleku agent.Ja Jaan ei pidanud saladusi selle sõbra ees. Kui ma oleksin Jaaniga kohtunud, oleks Julgeolek sellest varsti informeeritud teist teed kaudu. Ja kui ma siis ütleksin, et mina ei ole Jaaniga kohtunud, oleks julgeolek minu õige näo ära näinud ja mind oleks paigutatud vanglasse.

Nii, õhtul käisin saunas. Pärast pesemist, kui olin riietunud jäin sauna, et end saunasoojuses soojendada—hautada. Olin märganud ammu, et köetud saunas magamine mõjub minu tervisele hästi, eriti minu bronhiidile.

Hommikul väikese valgega läksin lauda peale- laupäeval 7.aprillil kuulsin, kui Selma tegi Ainuga emast juttu. Oli vist juttu, et ema on Räpinas või Tallinnas, täpselt ei ole meeles. Laupäeval oli ilus vaadata, kui Külli korjas pesadest kanamune. Ta liikus vaikselt, mõistlikult ja mõtlikult laudas ja siis küünis. Ta vaatas igasse pessa, mida ta leidis. Ta ronis kõrgele üles ja sirutas kaela õieli ja vaatas pessa. Lauda peale ta ei teinud katset tulla, kuigi teadis, et ka sinna munevad kanad. Vist samal pühapäeval, 8.apr.tulid lapsed kanamune koguma või ainult pesasid kontrollima. Nad tahtsid ka lauda peale tulla. Ain tuli juba üles. Ma pugesin põhku ja hakkasin endale õlgi peale kohendama. Ain kuulis kõsistamist ja ütles, et keegi kõsistab lauda peal. Külli avaldas arvamist, et see on kana. Ain läks tagasi alla.

Esmasp.9.apr.läksid lapsed hommikul jala kooli. Ma läksin Netiga neile esmasp.õhtul toitu järele viima. Läksime Virvepalu kaudu. Tee oli väga hall. Rusimal ootasin tee peal, kuni Neti tuli ja siis tulime Kõrgesaare kaudu koju.Kõrgesaares tundsin kurgihapenduse lõhna. Ma ei tulnud selle peale, et see on hapu silo lõhn. Rusimal andis Neti ka Ainu ja Külli solsü kirja hr.Paele, milles oli 125 rbl raha laste arsti juure viimiseks ja ravimite ostmiseks.

Ühel õhtul pimedas, kui liikusin ettevaatlikult sauna ja aida vahel aias kuulsin tuttavat suksuheikutamise piuksu ja vähe aja pärast veel kord. Jäin kuulatama ilma vastamata. Piuksu enam ei kordunud. Läksin lauda peale. Teadsin, et Jaan tegi piuksu, teadsin, et ta on lähedal ja kartsin tema tulekut. Soovisin palavalt, südamepõhjast, et ta ei otsiks mind üles, et ta ei tuleks minu juure. Mõnikord nägin musta koera aias-see oli Jaani koer. Sel juhul oli Jaan lähedal. Ta käis läbi Netiga. 22.mail, õhtul hilja, Jaan istus väikeses toas toolis, kui läksin väikese toa akna taha.

( Siinkohal katkeb lugu nagu parimas kriminullis. See ei olnud kahjuks kriminull,mille põnev süzee jääb üksnes raamatu kaante vahele või filmilinale, see oli tõeline elu. Edasine sündmustekäik on jäänud kirja panemata.. Kuidas kaks meest, kaks eesti patriooti omavahel ülimalt keeruka olukorra lahendasid, teavad asjaosalised ise. Tõik on aga see, et Aarost ei saanud Jaani ülesandjat. Jaan Rootsi püüdmiseks tuli julgeolekul näha ränka vaeva, kuid lõpuks suudeti välja mõelda lõks ning meelitada Jaan Roots Räpina lähedale Ristipallo rahasaadetist röövima. Oli saatuslik 6 juuni 1952. MGB väeosa ootas… Puhkes lahing, kus langesid kõik kaasaläinud, peale August Sabbe, kes oli autojuht.)