Artikkel 2000 aasta "Põrgupõhja" retkest.

Metsavennad ajasid toast välja

VIIO AITSAM

Süüdi olid kas tsiviilsaapad või tsiviiljalad, arutasid nädal pärast metsavendade mälestuseks korraldatud Põrgupõhja retke ühe katkestanud võistkonna mehed Rapla saunas. “Nad arutavad seda nüüd aasta otsa,” oletasid kuulajad.

Põrgupõhja retke lõpetamise õhtul Eidapere Kassi-Võllimäel käisid kangete jalgadega nii katkestajad kui ka lõpetajad. Vastutöötajad, kelle roll oli retkelisi hiilida, neid tabada ja nn elutalonge korjata, olid veel võitjate autasustamiselgi hoos hõikuma, mis kedagi tegelikult oodata võib.

Retkelised nurisesid, et vastutöötajad said liiga palju vabadust, passisid nii kontrollpunktide külje all, et võistlejatel polnudki võimalust elu kaotamata punkti minna.

Poolsada proovijat

1. septembri varahommikul, kui Vana-Vigala pargis piirdus vaateväli lähimate puude tagant tõusva valge uduseinaga, polnud nurinaid kuulda. Kolmteist neljaliikmelist võistkonda pakkis, sättis ja kaunistas end.

Politseinike võistkond maalis nägusid pruuniks ja roheliseks, Kaitseliidu Rapla maleva Omega rühm keerutas rätikuid pähe, Rapla õllesaali Kemppi Keldri võistkond pakkis suuri seljakotte.

Päike tõusis ja peakohtunik Sven Soomets saatis võistlejaid võistkond haaval teele, et järgmise päeva õhtupoolikul Eidaperes kohtuda.

“Jõest saab üle siinsamas lähedal, rippsild on endise ministri Harald Männiku maja juures,” avaldas peakorraldaja Toomas Tõnisson salaja. Ent silla poolt kostsid juba esimesed vastutöötajate paukpadrunipaugud ja ettevaatlikumate võistlejate jalad said mujal jõge ületades esimest korda vett.

Ehtsate metsavendade rajal

Rohkem kui pool sajandit tagasi tuli meestel-naistel niisamamoodi rajal rühkida, ent siis oligi see elu ja surma peale minek. Vene julgeolek avastas metsavendade suurima organisatsiooni RVLi (Relvastatud Võitluse Liit) Vigala vallas asunud Põrgupõhja staabipunkri. Arvete klaarimisest pääsenud metsavennad Richard ja Artur Saaliste põgenesid läbi metsade ja ehitasid endile lõpuks Eidapere lähistele uue punkri.

Nüüdsed retkelised matkisid toonast minekut, mis linnulennult oli 50 km pikk, ent maastikku ja nüüdsete matkajate kogemusi arvestades võis seekord mõne vaatleja arvates kujuneda rohkem kui topeltpikaks.

Peakorraldaja Tõnisson aga rõõmustas, sest peale kaitseliitlaste oli Raplamaa teist aastat korraldatavale Põrgupõhja retkele tulnud oma maakonnast ja mujalt päris palju tsiviilisikuid, kel sõjamängudega igapäevaelus kaugeltki pistmist pole.

Ette oli nähtud, et retkelised ööbivad metsas. Õhtupoolikul tehtud kontrollhelistamistel kõlas veel reipaid toone, kuid aimata võis üldist jalahäda. “Tavaliselt on nii, et need, kes ööbimispaika jõudes lubavad kõik sinnapaika jätta, lähevad hommikul ärgates ikka uuesti rajale,” teadis erusõjaväelane Valdo Reimann, ent temagi võistkond otsustas sel õhtul katkestada.

“Seal ei osanud enam uskuda, et oled veel samal õhtul omas kodus duši all,” rääkis järgmisel päeval politseiametnik Triin Lõhmus ühest katkestajate segavõistkonnast.

Rajale jäänud retkelistele kaasa elama tulnud katkestajad rääkisid enamasti ümaratest tallaalustest ja tundsid mõnu jutust üksteist õhtul polkat või mõnda muud head hüplevat tantsu tantsima viia.

Profid tulevad lõpuks

Esimese päeva õhtul ühinesid retkega neli noortevõistkonda, kes tegid kaasa ka võistlused Järvakandi staadionil. Puude vahele seotud köite abil tuli vahemaid läbida, pärast seda vibu lasta ja nuga heita.

Pealtvaatajatele oli kõige huvitavam see, kui võistkonnad pandi haavatu rolli määratud kaaslast ja ta varustust tassima. Ettenähtud rada oli köitega märgitud, selle viimane osa viis aga rööbaspuude vahele, kust oli kunst suure seljakotiga läbi mahtuda.

“Mida te oma haavatuga ometi teete,” kohkus kohtunik Rita Merekivi, kui üks võistkond tassitud mehe oma jalgele püsti pani ja ise seljakottide järele tormas.

“Igasugustel võistlustel on nii, et profid algkõrgustega ei jända, vaid tulevad otsustavaks hetkeks,” kiitis Toomas Tõnisson kodutütreid ja noorkotkaid, kellest keegi retke ei katkestanud.

Teise võistluspäeva üks kontrollpunkte oli Eidapere lähistel asunud Põrgukraavi punkri paik, kus vennad Saalisted ja nende kaaslased 1949. a lahingus hukkusid.

Tänu Eidapere metskonnale, mis tänaseks on metskondade kaardilt kustutatud, on punkri lähistele jääv metsaosa raietest puutumata. Punkrikohta tähistab aga maakonna noorkotkaste ja kodutütarde 1999. a püstitatud mälestusmärk.

Tõsisemad toonid

“Ükskord istusime siin. Käsi läks sambla peale, selle all paistis midagi olevat. Katsusid teist kohta, jälle midagi oli,” rääkis Tõnisson.

Mälestusmärgi kõrval puu all on sambla alt leitud asjad: roostetanud veekann, kahvlid, lusikas, paar tööriista… Põrgukraavi punkri asukoht tõi seni näiliselt lõbusasse või ka vaevalisse metsas rassimisse sügavamaid toone, mille nimel ettevõtmine oli korraldatud.

“Tänu nendele inimestele püsib meie rahvuslus. Mul on väga hea meel selle retke üle,” ütles Põrgupõhja retke lõpetamisõhtul Vigalast pärit August Hatto, kes omal ajal ise metsavennana Põrgupõhja radadel liikus, end varjas, okupantidega võitles ja lõpuks vangilaagrigi üle elas.

Põrgupõhja retk kogub sponsoreid ja osalejaid ning kordub aasta pärast.