METSAVENDADE RÜNDEOBJEKTID

Määrab ära vajadus ja võimalus, see on millest jõud üle käib. Vaenlase kohta peab teada olema: asukoht, isikuline koosseis (arv), valve, side ja transport.

Eelluure peab teostama mitmelt poolt ja nii, et keegi ei taipaks milleks...

Rünnakukava ei arutata suure grupiga, küll aga rünnatakse grupiga, kusjuures ründegrupp saab ülesandest teada vahetult rünnaku lähtekohal.Öisel ründamisel on eelised, paanika! Salastatus hoiab ära reetmise ja tagab ootamatuse.

Näide: metsavendade ründesalk lahkub oma asukohast. Vähemalt üks jääb kodu valvama. Talle öeldake vaid:”Selleks ajaks oleme tagasi, kui siin midagi juhtub... ootad meid kohal, me tuleme sealt läbi”.

Kuhu minnakse ja milleks, teab vaid juht ja tema usaldusmees.

Jõudnud rünnaku lähtealusele, tehakse ettevõtmine kõigile teatavaks, arutatakse tegevuskava ja iga mehe osa selles läbi, keegi enam ei lahku! Kui on kaalukaid vastuväiteid, jääb rünnak ära. Et mehed on koos, võib rünnata mõnda muud objekti, mille kohta on teave olemas. Rünnakuobjektiks on julmusega silma paistnud vaenlase käsilased, vaenlase väiksed väeosad, üksikud autod “kõrgete” tegelastega ja vaenlase “operatiivgrupid”, millest jõud üle käib. Arvestada tuleb sellega, et veoautotäie vaenlase sõdurite vangivõtmine lihtsalt auto peatamisega ei õnnestu. Kui neid juba rünnata, siis peab enne olema teekattesse paigutatud tankimiin, mis lõhatakse elekri abil momendil kui auto on jõudnud miini peale.

Miiniplahvatus on ka signaaliks, mille peale tee ühel pool varjunud ründajad avavad tule nendele vaenlastele, kes veel peale plahvatust püsti hüppavad, relvad käes.

Vangivõetud haavatud vaenlastele antakse esmaabi, kuulatakse üle ja suvel jäetakse suure tee äärde, kust vaenlane nad ise üles leiab.

Oma haavatud tuleb kaasa võtta, sest surmavaenlane ei ole kunagi näidanud halastust.

Oskar Mölderi... Evald Tuomini... Artur Ke re ja paljude teiste haavatud metsavendade saatus. Vangivõetud vaenlase “tähtsaid tegelasi” ja vaenlase käsilasi tuleb üle kuulata ja kohelda nii nagu nad ise on kohelnud eluga kätte langenud metsavendi ja metsavendade omakseid ja abistajaid.

Siinkohal avaldan lugejale arutlemiseks: 1945.a. juulis metsavennad Kont ja Mölder kohtasid Harglas Vaskpalu ääres heinamaal 1940/41.a. Valga vangla ülemat Aleksander Karja`t, ajasid temaga juttu teades kes Karja on ja lahkusid sõnades: ” Sa pole meile midagi teinud, kuid pea suu”. Karja teatas “kuhu vaja”.

Teine juhus: Osulas pidasid metsavennad kinni EKP voliniku Vassiili Riisi ja ütlesid: “Teie ei ole meile midagi teinud, kandke Tallinnas ette, et siin enam nõukogude võimu ei ole...”. Mõlemal nimetatud mehel oli väga verine minevik, neid ei loetud vastutavaks kohalike tegude eest, ometi olid nad surma ära teeninud?