Joonisel kujutatud pliit on end õigustanud nii suvel kui talvel väikses punkris, minu poolt konstrueeritud ja kasutatud aastate kestel.

Mõõdud on antud cm-tes ja neist tuleb pliidi ehitamisel kinni pidada. Talvepunkris maa all saab sellist pliiti ümbritseda väljastpoolt 8 tellisega püstasendis, soojuse salvestamiseks mõneks tunniks. Samuti pliidi alla asetada lapiti tellised.

Pliidi materjal: küljed ja otsatükid 1 mm paksusest mustast raudplekist.

Uksepoolse otsatüki alumine äär peab olema 3 cm kõrgemal, et küdev pliit saaks õhku ja sellest avast saaks tuhka välja tõmmata.

Pliidi pealmine plaat on soovitav teha 2 mm paksusest plekist, ääred keeratakse täisnurkselt alla 2,5 cm laiuselt. Plekid ühendatakse Ø 4 mm salapea neetidega või 3-4 cm vahega keevituspunktidega nii, et ühendatavad plekid ei kõverduks. Pidev keevisõmblus ei jäta paisumisruumi pliidi osadele ja need kõverduvad kütmisel. Keevituskohad ei tohi olla “karvased” see lõhub käsi ja seljakotti pliidi kandmisel.

Korstnatoru pleki paksus on 0,5 mm.

Ülemises otsas olev 45° all kõverik on koos korstnaga pööratav tuule suunas.

Sädemed ei lenda otse üles ja vihm ei saja korstnasse.

Saksa kiilukujuline punkriahi on enam kui õigustatud!

Lihtne ja odav toota, kõik osad saab plekist valmis lüüa külmalt stantsi all.

Kerge kanda, lihtne paigaldada, vajadusel saab sisse püstasendis paigaldada 8 tellist kiirguse vähendamiseks ja soojuse hoidmiseks.

Samuti saab väliskülge katta lapiti tellistega vastavalt vajadusele.

Soovitan Kaitseväele ja Kaitseliidule hulgi toota, et tuleks odavam ja raha jääks Eestisse.

Pealmisele plaadile on ristipidi sisse pressitud 1 cm laiused ja 0,3 cm sügavused segmendikujulise ristlõikega sooned 5 cm vahega.

Ahju külgplaatidele samasugused sooned aga püstsuunas, samuti otsaplekile korstna pool. Need sooned on tugevduseks ja kõverdumise vältimiseks kütmisel. Pleki paksus 1 mm. Plekktorust korsten sama kujuline kuid Ø 10 cm ja mitmest jupist koosnev, samuti 0,5 mm plekist. Mingit siibrit ei tohi olla, kärvate vingu kätte!

SUITSUTA KÜTTEPUU JA KÜTMINE

Suitsuta küttepuu on jalapeal surnud ja kuivanud lepp, millel rähnid koore maha ajanud ja mis veel püsti seisab... Sama kehtib ka noore peene männi kohta, aga kuival männil tuleb tõrvased oksakohad vahelt välja lõigata. Okstevahelised sirged jupid on kerged peeneks lõhkuda ja ei suitse kui õigesti tuld teha. Tõrvased oksakohad kõlbavad öösel pliidi kütmisel. Kuusk praksub ja kask haiseb!

Kütmine.

Tuli alustada pliidi all ainult mõne peene ja hästi kuiva pilpaga, vähehaaval juurde pannes jälgida, et tuli põleks heleda leegiga ja korsten hakkaks “hubisema” nagu priimus.

Kui söed juba all, ei tohi korraga palju puid lisada vaid ühekaupa ja pidevalt väikse vahega. Niipea kui “hubin” vaikub, kerkib suits!

Kui küttepuud on õigesti valitud ja kuivad, pliit “hubiseb”, on kütja vilunud ja korstna otsa juures on märgata päise päeva ajal ainult õhu virvendust, ei mingit suitsu!

Keeta võiv alati mis lõhna ei anna. Kuid praadida liha või kooke ainult tugeva tuulega, mis lõhna hajutab.

Öine torm vihmaga on selleks kõige sobivam kui punker on teest kaugemal.

KÄIMLA JA SOLGIAUK

Veel enne punkri valmimist peab see valmis olema! Punkrist vähemalt viie meetri kaugusele kaevatakse kitsas, sügav auk, mis pealt kaetakse kaanega.

Sinna auku lähevad kõik jäätmed, mida öösel punkriahjus ei saa ära põletada. Mingil juhul ei tohi jätta konte ja toiduainete pakendeid, pabereid lindudele, loomadele laiali tassida, kärbestele pesitseda!

Kõik jäätmed augus riputatakse aeg-ajalt üle koldest võetud tuhaga või kaetakse liivaga. Punkri ümbruses ei tohi miski reeta inimasupaiga olemist! Ei radasid, jälgi, lõhna ega suitsu, ei langetatud ega vigastatud puid ja põõsaid, kuivavat pesu!

Kõik peab näima puutumatuna, siis on ka teil lootust jääda puutumata kuni...