ORGANISATSIOON

Iga okupatsiooni olukorras, tavalisel kombel loodud organisatsioon oma liikmete koosolekute, tegevuskava, põhikirja, nimekirja ja “staabiga” on nagu kuulipilduja lint, mille ühe lüli vaenlase kätte langemisele järgneb pauk paugule kuni viimase lülini, lisaks veel nende “lülide” omaksed!

Sellise organisatsiooni ohtlikkus ei vaja enam tõestamist, mõningaid näiteid minevikust aga küll.

Mõtelge meie RVL-i, kogemustega luurajate - Haukka - Tümmleri grupi ja nende salakorterite peale, meie aateliste koolinoorte organisatsioonide peale... Ära teha ei suudetud midagi, kaotati vaid palju noori elusid.

Meie naabrite lätlaste juures oli see organiseerimise tõbi veel hullem. Seal moodustati isegi sõjaväelisi üksusi. Peeti metsas suuri Rahvuslike Partisanide kokkutulekuid, kus esinesid Riiast tulnud nimekad lätiaegsed tegelased... Lõpuks toimus “pidulik rivistus! mida Riiast tulnud fotograafid pildistasid ja filmid kaasa võtsid.

Partisansalkade ülemad kutsuti Riiga, “Poolast saabunud rahalise toetuse järele”. Riiga sõiduks toodi kokkutulekul pildistatud õigete piltidega valedokumendid ja rongipileti raha. Hoiatati, et keegi relva kaasa ei võtaks. Kokkulepitud päeval Riiga sõitvas rongis kontrolli ei olnudki! Kõik kes läksid, jõudsid õnnelikult kohale. Ja kui enam kedagi ei saabunud, võeti relvitud mehed kõik elusalt kinni.

Tuleb lisada, et mitte kõik salkade ülemad ei läinud... Riiga, nad pääsesid eluga ja sõdisid oma meestega veel pikki aastaid Lätimaa metsades.

Ja veel ühest lätlste suurest sissekukkumisest. Peeti salgaülemate ja abistajate ühine koosolek, mis protokolliti. Jagati ametkohad ja kohustused, abistajatest määrati varustajad, kes pidid varuma riideid ja toitu, küpsetama leiba... See koosolek toimus 1945.a. 9.sept. Kuramaal, Zle ku vallas, korraldajad olid kõik sõjaliste kogemustega ohvitserid... Juba 30.sept. 1945. võeti elusalt kinni staabiülem Aleksandrs Zutis, Läti Leegioni leitnant, kahe laetud püstoli ja staabidokumentidega... Vangistati kogu juhtkond, kelle nimed olid staabidokumentides, üle kahekümne inimese. Peale eelmainitud juhtkonna hävimist loodi naabruses Talsi maakonnas uus Partisanide staabi koosseis leegioni kapteni, Nikolai Straume juhtimisel... Kui 27.veebr. 1946.a. ka see uuesti loodud staap hävitati, siis alles taibati üle minna väikeste salkade tegevusele.

Minu poolt siin ära toodud ohvriterikkad näited tõendavad veelkord, et sissisõda on midagi muud kui rindesõda.

Tõendavad seda, et vaprad ja rindekogemustega ohvitserid ei osanud metsavendi juhtida.Vaenlase tagalas metsavennana sõdides ei tohi olla midagi paberil, kõik peab mahtuma pähe. Raudne reegel: vaenlase kätte langenud paberid tapavad neid, kelle nimed on kirjas.

Metsavendade organisatsioon ei tohi olla paberil vaid peas. Nimetame seda ühendust omakeelse nimega, aatekaaslased. Põhikiri toimunud okupatsiooni oludes: Ellu jääda, vabaks võidelda, saada peremeheks omal maal.

Aatekaaslaste ühendus põhineb isiklikel tutvustel mitte sugulusel mis on vaenlasele teada. Metsavenna omakseid sellesse ei segata, nad on vaenlase salavaatluse all.

Sidet aatekaaslaste vahel peavad kullerid, kes ei ole metsavenna sugulased ja teavad kellele pähe õpitud teated edasi anda. Ei mingeid kirju, ei avalikult ega peidetuna, ei tohi kulleril kaasas olla.

Kulleriga saadetavad teated võivad sisaldada ainult teavet olukorrast ja kohtumise aega varem kokkulepitud varjunimega kohas, mille õiget nime teate viija ega saaja ei tea.

Kui surmavaenlase poolt on kehtestatud liikluskeeld, siis kulleritega ei tohi riskida. Võõras maakohas võidakse kuller kinni pidada, läbi otsida, küsida: kuhu, kelle juurde, milleks? Ta peab igal juhul vastama kelle juurde ta läheb. Ainult linna sõites võib öelda, “lähen kauplusi külastama”.

Rohkem juhiseid ei saa anda, sest ka surmavaenlane loeb neid ridu.