| JAAK PIHLAU 50 AASTAT SAATUSLIKUST PUNKRILAHINGUST EIDAPERE METSAS
Richard Saaliste Eesti sõjajärgse vastupanuliikumise kõige silmapaistvam mees oli kahtlemata leitnant Richard Saaliste, kelle kohta liikus arvukalt legende juba tema eluajal ja kellele on pühendatud palju artikleid, isegi terveid raamatupeatükke nii kodu- kui ka välis-Eestis 1 . Et mõista, millise mehega tegemist oli, toome siin väikese väljavõtte tema sõbrale saadetud kirjast 2 : ”Minu arvates ei ole suurimat ARMASTUST kui SÕDURI ARMASTUS. Ühised ohvrid, ühised kannatused seovad...Olen kaks korda vabatahtlikult astunud kodumaa kaitse eest võitlusse ja kaks korda ka haavata saanud. Ma ei tea, kas sa tead, et 1941. a. augustikuus sain Virumaal Purtse jõe ääres kolme kuuliga paremast käsivarrest haavata. Kui teistkordsest haavatasaamisest oli veel haav lahti, õnnestus mul kuidagi põgeneda.” 1946. aastal Rootsist Eestisse tagasisaabunud Saaliste oli julgeoleku pidev jälitusobjekt, tema kohta saatis ENSV julgeolek Moskvasse eriteateid ja tema surmast teatati isiklikult Nõukogude julgeolekuministrile Abakumovile. Kahjuks on kirjutistes Richard Saaliste kohta sageli segamini aetud legendid ja tegelikkus ning teenimatult on varju jäänud tema vanem vend Artur, kes oli oma nooremale vennale suureks eeskujuks. DOKUMENTE JA FAKTE 15. detsembril 1949 saatis ENSV julgeolekuminister B. Kumm järgmise ülisalajase kiirtelegrammi üleliidulisele julgeolekuministeeriumile. Sadade samal aastal Moskvasse saadetud teadaannete hulgas on see teadaolevalt ainus, mis lisaks Ministeeriumi 2. Peavalitsuse ülemale on adresseeritud ka kurikuulsale NSV Liidu julgeolekuministrile kindralpolkovnik Abakumovile. NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministrile kindralpolkovnik seltsimees Abakumovile NSV Liidu Riikliku Julgeolekuministeeriumi 2. Peavalitsuse Ülemale kindralmajor seltsimees Pitovranovile Agentuurasjas "Miraazh" läbiviidud abinõude realiseerimisplaani tulemusel 11. detsembril k.a. kombinatsioonis osalenud agendi "Välk", salainformaator-sidepidaja "Tulp" ja Eesti MGB Merebasseini valveosakonna naiskaastöölise Simsoni abil meie poolt unerohtu kasutades võeti salaja kinni illegaal Sulev Hansen (Stokholmi Eesti Rahvuskomitee emissari, Ameerika luure agendi Richard Saaliste sidemees ( kes ülekuulamisel andis tunnistusi Richard Saaliste ja temaga koos varjuvate isikute asukoha kohta. Nende andmete alusel töötati meie poolt välja operatsiooniplaan, mis nägi ette Richard Saaliste kinnivõtmist elusalt ja operatsioonis Sulev Hanseni kasutamist teejuhina punkri juurde. 14. detsembril k.a. operatsiooni käigus, vaatamata kasutatud abinõudele, kaasa arvatud raadioruupori kasutamisele, avaldasid Richard Saaliste kaaslased operatiivväegrupile visa relvastatud vastupanu. Tekkinud tulevahetuses tapeti 1. Saaliste Richard Otto p., hüüdnimi Hendrik, 32-aastane, pärit Velise vallast Läänemaal, endine Omakaitse pataljonikomandör, Stokholmi Eesti Rahvuskomitee emissar ja Ameerika luure agent; saabus illegaalselt Eestisse detsembris 1946. 2. Saaliste Artur Otto p., hüüdnimi Ants /Richard Saaliste vend/, 36-aastane, pärit Velise vallast Läänemaalt, endine sõjalis-fashistliku organisatsiooni Omakaitse pataljonikomandör. Illegaal alates 1944. a. sügisest. 3. Toomingas Elmar Jüri p., hüüdnimi Andres, sünd. 1908 Pärnus. Juhtis 1941. a. Nõukogude vägede taganemisel ENSV-st vastuhakku Pärnumaal Orajõe vallas; endine sõjalis-fashistliku organisatsiooni Omakaitse pataljonikomandör. Illegaal alates 1945. aastast. 4. Saaliste /Kuusk/ Ilse Mihkli t., sünd. 1923. a. Läänemaal Märjamaa vallas, Artur Saaliste naine. Illegaal alates 1947. aastast 5. Ainsalu Helje Antoni t., sünd. 1923 Järvamaal Käru vallas, Richard Saaliste armuke. Illegaal alates 1949. a. septembrist. Elusalt tabati: Kuusk Erika Mihkli t., sünd. 1927 Läänemaal Märjamaa vallas. Ilse Saaliste õde. 1949. a. märtsis hoidis end kõrvale väljasaatmisest ja läks illegaaliks. Saaliste punkrist võeti ära: 3 vintpüssi 2 automaati 5 püstolit ja palju padruneid. Lähemalt eriteates. Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Minister kindralmajor /Kumm/ 15. detsembril 1949 Nr. 492 Jääb vaid lisada, et see tšekistlik operatsioon toimus umbes kolm kilomeetrit Eidaperest lõuna pool tollase Pärnumaa kirdenurgas, veidi üle kilomeetri kaugusel Reonda ja Ellamaa küladest. Selles haarangus osales ligi paarsada MVD eriväeosa sõdurit ja rühm tšekiste MGB Pärnu ning Tallinna keskaparaadi 2-N-osakonnast, kus tegeldi otseselt metsavendluse likvideerimisega. Kohal olid ka 2-N-osakonna ülem Dmitri Taevere ja leitnant Elmar Vertman 6 , kes paar päeva varem oli juhtinud Saaliste sidemehe Hanseni kinnivõtmist ja läbi viinud tema esimese ülekuulamise. Vertman oli sama aasta 27. veebruaril olnud rünnakrühma juhiks RVLi staabipunkri hävitamisel Pärnu-Jaagupi lähedal Ertsma rabas, kus hukkus seitse RVLi juhtivat liiget. Arvatavasti oli ka tema see, kes mõlemas haarangus ruupori kaudu eesti keeles ümberpiiratuid allaandmisele kutsus. Hiljem osales ta Rootsi ja Inglise luure vastastes petteoperatsioonides ning juhtis ka erioperatiivrühma SOO (Spetsialnoje Operativnoje Otdelenie), mida aastatel 1951Œ56 kasutati Inglise luure vastastes luuremängudes 7 , tõustes hiljem Eesti KGB vastu- ja seejärel välisluure juhiks. Richard Saaliste oli sel ajal 33-aastane, sündinud 6. juulil 1916 neljalapselises taluperekonnas Nurtu-Ojaäärse külas Läänemaal. Ta põlvnes igipõlisest põllumeeste perekonnast, kellele kuulus suur (70 ha) hästikorrastatud talu kaunis kohas Velise jõe ääres. Mõnedel andmetel asetses just seal muistse maavanema suurtalu. Richard Saaliste lõpetas Jäneda põllutöökooli ja EV Sõjakooli aspirantide klassi, saades 1940. augustis lipniku aukraadi. 1941. aastal organiseeris ta Läänemaal metsavendade salga ja osales lahingutes saartel ning Virumaal, kus sai parema käe küünarnukist haavata. Rindeteenistuseks kõlbmatuna suunati ta Omakaitse ülemaks Hiiumaale, kus õppis relva käsitsema ka vasaku käega, tehes seda niisama hästi kui varem paremaga. 1944. aastal mobilisatsiooni käigus määrati ta leitnandina 6. piirikaitserügemendi 3. pataljoni kompaniiülemaks ja võttis osa Kagu-Eesti lahingutest, saades Lääniste all 18. augustil 1944 uuesti haavata. Lahtise reiehaavaga viibis ta mitmes haiglas, viimati Hiiumaal, kust 2. oktoobril, samal päeval kui venelased saarel maabusid, evakueerus Rootsi. Artur Saaliste elukäigu kohta on toodud lühiülevaade 1937. aastal ilmunud kogumikus “Maakondlikud suurmehed” 8 : Saaliste, Artur. Põllum. Velises. Sünd. 5. dets. 1913. Velise v. Läänem. Õppis Velise algk., Jäneda Põllutöök. ja lõp. E.V. R. sõjak. 1934. Olnud pärast sõjak. lõp. tegelik põllum. isatalus, kus teostanud uuendusi. On K. L. Velise komp. päälik, Nurtu Noorrahva ühingu esimees ja lavategelane. Sellele võib lisada, et Artur Saaliste tegeles aktiivselt spordiga, tulles 1942. ja 1943. aastal Eesti meistriks kreeka-rooma maadluse keskkaalus Märjamaa võistkonna koosseisus. Samaaegselt oli ta Märjamaa Omakaitse pataljoniülem. Elmar Toomingase tegelik sünniaeg on 4. september 1905 (Tori vald Pärnumaal). Elukutselt oli ta kooliõpetaja, alates 1926. aastast Metsapoole (varem Treimani) 6-klassilise algkooli juhataja 9 . Ta oli samuti lõpetanud Tondi sõjakooli aspirantide klassi ja tegutses sõja ajal Omakaitse pataljoniülemana Orajõel. KOJUTULEK Sügisel 1946 tegi Richard Saaliste koos Läänemaa Omakaitse endise staabiülema Talvariga esimese katse mere kaudu kodumaale tagasi pöörduda, kuid seda takistas torm, mootoririke ja Vene piirivalvelaevade blokaad. Mõnede teadete kohaselt oli paadis kaasas ka ajalehe New York Herald Tribune korrespondent, kuid muud allikad seda ei kinnita 10. Teine ja edukam mereretk toimus paar nädalat hiljem, kui 1. detsembril maabuti Saaremaa kagurannal Kübassaare poolsaarel (mitte Sõrves, nagu vahel väidetud). Kübassaare neemest möödumisel satuti aga karile ja Muhu kaudu mandrile jõudmiseks tuli kasutada juhuslikult ettesattunud kalapaate. Algselt oli kavas sama paadiga nädala pärast tagasi pöörduda (kaasa võeti 1200 liitrit bensiini), kuid avarii tõmbas sellele plaanile kriipsu peale. Kogu kuueliikmeline meeskond (Saaliste, Tarvis, Krabi, Nurk, Tammiksalu, Mutso) koosnes Läänemaa meestest (kapteniks olnud Vassili Tarvis oli pärit Muhust, kuid temagi pere elas tollal Virtsu lähedal). Retke peamiseks eesmärgiks oli perekonnaliikmete ja mõnede teiste Eestis viibivate isikute toimetamine Rootsi. Seda küll suurema päästekaatri abil, mis 10.-12. detsembri paiku pidi saabuma Nõva rannikule. Saaliste hiljem arreteeritud kaaslaste ülekuulamisprotokollid kummutavad üldlevinud arvamuse, et kaasa oli antud ka raadio saatja ning relvad. On tõsi, et vahetult enne lahkumist kohtus Saaliste mõnede Eesti pagulaskonna juhtidega, kuid Ameerika või mõne muu välisluure ülesande täitmisest ei olnud juttugi. Tegelikult Richard Saaliste ja Talvarit asendanud Tammiksalu liitusid reisiga viimasel hetkel, paadiretke tegelikeks organiseerijateks olid Eesti baptistid (Aleksander Krabi oli endine baptisti jutlustaja Haapsalu lähedalt Asukülast). Saaliste ja tema kaaslased ei aimanud aga, et nende saabumisest julgeolek juba teadis (seda nii postitsensuuri kui ka välisluurelt saadud teadaannete kaudu) 11 . Välisluure andmetel oli retke üheks eesmärgiks Rootsi toimetada Eesti baptistide juht ja julgeolek selgitas otsekohe välja tema isiku. Eesti MGB 2. osakonna aruandes 12 on kirjutatud: “ENSV baptistide juht, Lipstok Johannes Jaani p., kelle järgi Rootsist pidi paat saabuma, tuvastati Haapsalu linnas, värvati ja ühtlasi võeti agentuurtöötluse alla.” Agentuurtöötluse alla võtmine tähendas, et teda eriti ei usaldatud; hilisemate teadete kohaselt kavatseti teda isegi arreteerida. Pideva valve alla võeti ka Mutsode talu Taebla vallas Nihka külas. Nii juhtus, et kui Saaliste koos oma kaaslastega saabus Mutso tallu, siis hoiatati teda otsekohe julgeoleku varitsuse eest. Nõvale 10. detsembri paiku oodatud paati aga ei saabunud ja kõik kuus meest hakkasid end varjama eri kohtades Läänemaal. Richard Saaliste lahkus oma kodukülasse Velisel, kus juba 1944. aastast alates varjas end tema vend Artur. Kodutalu sealauda pööningule ehitatud punkris saatsid nad mööda ka aastavahetuse 1946/47. Julgeolek saatis nüüd otsingule mitu oma paremat agenti, nende seas “Tasuja” ja “Zharski”. 1947. aasta kevadel õnnestus “Tasujal” ühelt Mutso sugulaselt teada saada, et Rootsist on Eestisse salaja saabunud Paul Mutso koos mitme oma kaaslasega. Agent kohtus ka paar korda Paul Mutso endaga, kuid 9./10. augusti ööl Haapsalu lähedases metsas korraldatud haarangus pääses Mutso põgenema ja tapeti tagaajamise käigus. Seejärel seati Mutso tallu üles lõks ja arreteeriti mitu Saaliste kaaslast, veidi hiljem ka teised temaga seotud isikud. Kokku anti kohtu alla ja saadeti laagrisse 19 inimest 13 , mõned kinnipeetutest vabastati ja värvati agentideks. Alles hiljuti on selgeks saanud agent “Tasuja” nimi. See oli Leopold Ruuval, kelle värbas isiklikult MGB 2. (vastuluure)osakonna ülem Eduard Neelus 14 ja kes tol ajal töötas Haapsalu Kalakombinaadis randade inspektori ametikohal 15 . METSAVENNA AASTAD Richard Saaliste pääses lõksust seetõttu, et viibis Haapsalust kaugel ja pidas oma endiste kaaslastega sidet ainult sidepidajate kaudu, kes tema tegelikku asukohta ei teadnud. 1947. aasta jooksul kohtus Richard Saaliste paljude Läänemaa, Harjumaa, Pärnumaa ja Järvamaa metsavendadega, kujunedes tegelikult Lääne- ja Kesk-Eesti metsavendade üldtunnustatud juhiks. Turvalisuse huvides ei peatunud ta kaua ühegi metsavendade salga juures. Artur Saaliste vahendusel kohtuti Vigala valla Araste külast pärit Endel Redlichiga, kes 1947. aasta suvel oli metsa läinud ja rajanud RVL-nimelise (Relvastatud Võitluse Liit) ülemaalise vastupanuorganisatsiooni. Põhimõtteliselt Saalisted aktsepteerisid Redlichi koostatud RVLi põhikirja punkte, kuid pidasid poolavalikku tegutsemisviisi liiga ohtlikuks ning ametlikult RVLi liikmeks ennast ei registreerinud 16 . Siiski tutvustasid nad organisatsiooni põhikirja mitmele teisele juhtivale metsavennale, nagu Erich Jerletile, Vambola Orasele, Osvald Raadikule ja Elmar Saarele. Suureks probleemiks jäi aga side loomine Rootsiga. Hiljem on väidetud, et Saaliste raadiojaam uppus koos paadiga, kuid ta jätkas sidepidamist Rootsiga teadmata viisil. Seda kinnitas ta isegi mõnele tuttavale metsavennale, ilmselt soovimata neile pettumust valmistada. Tegelikult olidki talle mõned raadioshifrid ja kuupäevad kaasa antud, et võimaluse korral Rootsiga raadioühendusse astuda (ise ta raadiotööd ei tundnud). Jerleti abiga õnnestus hankida Saksa luurajatest maha jäänud vene päritolu Sever-tüüpi raadiojaam ja veidi raadiotööd tundva Orase abil üritatigi 1947. aasta kevadel Rootsiga ühendust võtta. Katsed aga ebaõnnestusid ( võib-olla saatejaama vähese väljundvõimsuse tõttu, võib-olla seepärast, et Saaliste Rootsist lahkumisest oli möödunud liiga palju aega ja raadioseansse seal enam ei oodatud.) Pärast kaaslaste arreteerimist katkestas Richard Saaliste sügisel 1947 igasugused sidemed RVLiga ja lahkus Läänemaalt sügavamale sisemaale Raikküla, Järvakandi, Lelle ja Käru valla territooriumile. Talve 1947/48 veetis ta arvatavasti Käru valla Määrasmaa küla talus, kus elas Helje Ainsalu nimeline noor neiu, kellega ta äsja oli tutvunud. Metsavendade aktsioonides Artur ja Richard Saaliste ei osalenud, pidades õigemaks äraootetaktikat, eeldades, et peatselt puhkeb uus maailmasõda Nõukogude Liidu ja lääneriikide vahel, kus ka organiseeritud metsavendlusel on oma roll täita. Järgmisel, 1948. aastal kohtasid Saalisted Lelle lähedases Riiuma talus paljusid ümbruskonna metsavendi ja illegaale, nende hulgas ka Endel Pärna, Elmar Saart, Evald Virkust, Valdo Põldverit ja Sulev Hansenit. Hanseni soovitusel rajati uus talvepunker Eidaperest lõuna poole Reonda ja Ellamaa külade lähedasse metsatukka talu lähedale, kus elas Sulev Hanseni vend Jaan. Julgeolek jätkas muidugi Richard Saaliste jahti. Teda üles otsima saadeti palju teenekaid agente, nende seas ka saksaaegse Haapsalu politseikomissari abi Eduard Mursal (koodnimega “Rändur”) 17 . Tema otsinguid ei saatnud küll edu, kuid tal õnnestus kohtuda ühe Helmuti-nimelise metsavennaga, kes talle tutvustas RVLi põhikirja, värbas selle organisatsiooni liikmeks ja kinnitas, et nende tegevust juhib Rootsist saabunud Richard Saaliste 18 . Sel ajal oli julgeolekul RVList veel vähe teada ja nii sündis legend, nagu tegutseks Eestis võimas põrandaalune organisatsioon nimega RVL, mille on loonud Rootsist saabunud Saaliste ja tema kaaslased. SAATUSLIK 1949. AASTA 1948./49. aasta talve veetsid vennad Saalisted Eidapere-lähedases punkris. Kuigi nad teadlikult püüdsid kokkupõrgetest julgeolekuga kõrvale hoida, juhtus sellel talvel siiski üks intsident 19 . Richard Saaliste sattus öösel Koogiste jaama lähedal raudteel kõndides vastamisi samas valvekäiku tegeva Lelle miilitsa Õispuuga. Viimane möödus temast, käsutas siis ootamatult käed üles ja tulistas, Saalistet siiski tabamata (kuul läbis mantlikrae). Vastuseks tulistas metsavendade juht läbi tasku ja tabas meest kohe surmavalt. Võimud ei suutnudki Õispuu tapjat leida, peamine kahtlus langes Lelle lähedal metsas end varjavale Elmar Sopile. Märtsiküüditamine tõi metsavendade ellu suuri muutusi. Toiduvarude hankimine muutus raskemaks, palju abistajaid ja varjajaid küüditati, üha enam metsavendi tabati või langes reetmise läbi. Küüditamise vastuaktsioonina ilmusid vennad Saalisted oma kodukülla Nurtule ja lasid maha kaks kohalikku nõukogude aktivisti, küüditamise peaorganisaatorit. Märtsis arreteeriti ka Saalistega tihedalt seotud Vambola Oras (“Vammila”), kelle ülekuulamisel KGBl õnnestus saada olulisi andmeid Saalistete võimaliku asukoha kohta. Saalistete tabamiseks seati sisse agentuurasi (agenturnoe delo) “Miraaz”, mille raamides saadeti illegaalina Rapla-Lelle-Järvakandi piirkonda agent “Välk”, endine Eesti Vabariigi ohvitser. Tal õnnestus kiiresti kohalike metsavendade, nende hulgas ka Sulev Hanseni usaldus võita ja Riiuma talus kohtuda ka Artur Saalistega, keda ta tundis juba Tondi sõjakooli ajast. Arhiivis on säilinud kümmekond agent “Välgu” ja tema sidepidaja “Tulbi” (kelleks oli tema naine Asta-Virve) ettekannet, kus antakse põhjalik ülevaade ümbruskonnas tegutsevatest metsavendadest, nende tegevuskavadest, varjumispaikadest ja abistajatest 20 . Agent püüdis ka Saaliste punkri täpset asukohta välja selgitada, kuid see ei õnnestunud, kuna rangeid konspiratsioonireegleid järgides kutsuti sinna vaid üksikuid äraproovitud võitluskaaslasi. Samal põhjusel ei kohtunud Saalisted lähikonnas ringiliikuva ja end kolonel Sinkaks nimetava mehega, keda õigusega peeti KGB agendiks. Sügisel liitusid uute punkrikaaslastena Ilse Saaliste õde Erika Kuusk, Helje Ainsalu ja Elmar Toomingas. Meenutab Erika Kuusk-Kask 21 : “Mu õde Ilse oli abielus Artur Saalistega, kes varjas end peale 1944. aastat kodutalu lähedal Nurme talus, samuti Lelle vallas Riiumal. Mingit kavatsust 1944. a. sügisel koos naisega evakueeruda neil polnud, Ilse sel ajal haige ka polnud; mäletan, kuidas Artur rääkis Eesti oma valitsuse loomisest ja koos Tiefi valitsusega Läänemaa rannikul viibimisest. Kohtasin teda ja Rootsist saabunud Richard Saalistet 1947. aasta talvel, kui nad varjasid ennast kodukülas Nurtul sigala lakas. Toiduga varustasid neid kaks kohalikku neiut, kelle nimesid ma ei tea. Saalistete vanemad olid kodutalust välja aetud, elasid saunas. Samal talvel suri nende ema, pojad vaatasid matuserongkäiku pealt, piiludes laudahoone ukse vahelt. Isa Otto suri hiljem tütre Meeta juures Pärnus. 1949. a. märtsiküüditamine tabas minu vanemaid, ka Meetat, mina ise pääsesin, kuna õppisin Tallinnas Kergetööstuse Tehnikumis. Õde Ilse varjas sel ajal end koos mehega Eidapere lähedases punkris, kuhu ma samuti läksin aprilli alguses. Seal olid ka Richard Saaliste ja Elmar Saar. Elasin punkris paar kuud, siis lahkusin oma tuttavate juurde Virumaal, elades peamiselt Moel. Kui sain teada, et kohapeal tehakse passikontrolli, tulin Eidapere punkrisse tagasi. Seal viibis nüüd lisaks Saalistetele ja Ilsele ka Richard Saaliste pruut Helje Ainsalu Kärult ja Elmar Toomingas. Hiljem olen kuulnud, et Toomingas varjas end varem oma tädi juures Pärnus. Tema naine Lilli viibis koos alaealiste lastega lühiajaliselt küll Lellel, kuid minu arvates polnud sellel Eidapere punkriga mingit seost. Helje Ainsalu oli töötanud telefonistina Kärul. Kui ta ükskord käis Saaliste piltide ilmutamise pärast Paides fotograafi juures, siis ta arreteeriti ja värvati KGB kaastööliseks. Helje andiski koostööks nõusoleku, kuid peale vabastamist putkas kohe metsa. Toiduga varustas meid peamiselt lähedalolevas Saunaaseme talus elav Jaan Hansen, kelle vend Sulev meid aegajalt külastas. Ta liikus ringi koos Lõhmuse-nimelise mehega, keda hüüti kapteniks. Naistele räägiti vähe oma asjadest, isegi seda ei teadnud, kas punkris raadiosaatjat oli või mitte. Vennad Saalisted pidasid plaani Saksamaa kaudu Läände põgeneda, õppisid selleks isegi saksa keelt. Detsembri alguses said nad kuskilt teada, et Sulev Hansen on sisse kukkunud ja otsisid metsas uue punkri kohta, kuid ei leidnud. 14. detsembri hommikul ründas umbes 200 NKVD sõdurit punkrit. Neid märkas esimesena väljas viibinud Richard Saaliste, kes oma konest avas vastutule. Ta langes verisena punkri ukse juures. Artur Saaliste käskis meil kõigil tagaaknast väljuda ja minema hiilida, esimesena väljus Elmar Toomingas. Ta võttis endaga kaasa ka punkri ukse juures vaakuva Richardi, öeldes: “Mina oma venda nende kätte ei jäta”: Kõik teised, peale minu, said pihta juba metsas punkrist eemal olles. Mingit marutuld seejuures polnud. Minu juurde jooksis pilusilmne sõdur ja lõi püssipäraga pähe. Siis ilmus kohale keegi eestlasest julgeolekumees, kes takistas edasist peksmist ja kutsus kohale NKVD velskri. Ta suhtus minusse heatahtlikult ka hiljem, tema nimi oli vist Tilling. Mind viidi Eidapere jaama lähedal seisva sõjaväeauto juurde, minu ees lohistati jalgupidi Richard Saaliste surnukeha, mis visati autole, ja kuhu upitati ka mind. Mis mahajäänud tapetutest sai, seda ma ei tea. Hiljem räägiti, et nad olevat heidetud punkri juures olevasse kaevu, kuid kui me seal 1992. a. käisime, siis mingeid inimluid me küll ei leidnud. Võib-olla maeti nad kusagile lähedusse. Mind viidi kõigepealt Pärnusse, kuid sõidutati paari tunni pärast edasi Pagarisse. Olin seal kaks kuud, algul kuulas mind üle keegi juut, kes pidevalt ähvardas ja rusikaid viibutas. Hilisem ülekuulaja oli palju viisakam. Lõpuks loeti ette kohtuotsus: 10 aastat sunnitööd. Vangilaagrist vabanesin 1957. aastal.” Jääb veel lisada, et ainult kaks kilomeetrit eemal soo ääres asus teine punker, kus samal ajal viibisid Evald Virkus, Ilmar Luus ja Kalju Hanniotti. Kuuldes tulistamist, põgenesid nad kiiresti eri suundades. Virkus varjas end Lelle lähedal talus ja arreteeriti peatselt, nii nagu kümned teisedki Saalistega seotud isikud. Nende ühine kohtutoimik sisaldab 24 nime (nende hulgas ka Vambola Oras, Erika Kuusk ja Sulev Hanseni) 22 . Hanniotti tabati oktoobris 1950, Luus oktoobris 1951, mõlemad mõisteti surma. Kaua Saaliste punkris elanud Elmar Saar viibis sel ajal mujal ja tabati "Suure rongiröövi" ühe peaorganisaatorina 1951. aastal ning mõisteti samuti surma 23 . Hansenil ei õnnestunudki KGB haardest lahti rabeleda: ja pärast vabanemist 1957. a värvati ta agendiks "Olev" 24 . Agendi "Välk" õige nimi on Adolf Lõhmus, sündis 1908. aastal Valgamaal Soorus 25 . Pärast Tondi sõjakooli lõpetamist suunati ta 1932. aastal soomusrongide rügementi Tapal, kust aga nooremleitnandina 5 aastat hiljem teenistusest vabastati. Põhjuseks oli skandaal ohvitseride kasiinos, kus Lõhmust süüdistati vägistamises, kaasteenijatelt raha väljapetmises ja muus 26 . 1941. aastal oli ta omakaitseleitnant Petseris, hiljem teenis Saksa armees, muu hulgas õppejõuna Newenklau ohvitserikoolis Praha lähedal, kus kandis obersturmführeri paguneid. Julgeoleku 2-N osakonna agendiks värvati ta 19. aprillil 1948 järjekorranumbriga 11545 (hiljem numeratsiooni muudeti) 27 . Veidi hiljem värvati agendiks-salainformaatoriks “Tulp” ka tema naine Asta-Virve (sündinud 1922, neiupõlvenimega Krüger), kes tegutses peamiselt tema sidepidajana. “Välku” kasutati hiljem paljudes vastutusrikastes operatsioonides (1953. aasta järel kandis ta uut varjunime “Täht”). Muu hulgas oli tema see, kes koos teise agendiga “Võsa” unerohu “Neptun” abil 1954. aastal aitas kinni võtta Pärnumaa metsavennad Edgar Saaliste ja Hendrik Ensaare, kes hiljem surma mõisteti 28 . Ta saadeti ka laagrist vabanenud Otto Tiefi juurde, võitis kiiresti endise riigimehe usalduse ja lubas Tiefi koostatud mahuka käsikirja Soome kaudu Rootsi toimetada, mida ta muidugi ei teinud (viis selle hoopis Pagari tänavale) 29 . Adolf Lõhmus arvati arhiivagendina reservi 1960. aastal ja ta suri Tallinnas 1980. aastal. Kuhu Richard Saaliste ja tema kaaslased on maetud, sellest julgeolekuarhiivid vaikivad. Arvatavasti jäeti tema neli kaaslast Eidapere metsas punkri juurde mulla alla, kuna metsavendade juht ise puhkab kuskil nimetus hauas Pärnus. Mõni veel elav KGB ohvitser võiks sellest rääkida, kuid on vähe lootust, et nad seda kunagi veel teevad.
1 Vello Pekomäe. Nad panid vastu viimseni. Stockholms
Tidningen eestlastele, 5. apr 1957.
|
