Kui peaksin langema, su eest mu isamaa   

kas ausas võitluses või relvata,   

siis teadke sõbrad kõik, mu hinge viimne hõik:   

te kätte tasuge mu elu eest   

Paul Randmaa metsavendade salga hümnist, 1949     

Üldist

1970-ndate lõpul hüppas ameeriklaste poole üle kõrge N. Liidu julgeoleku-ohvitser. USA vastavad asutused küsitlesid meest tavapärasel viisil pikalt ja põhjalikult. Üks huvitavamaid seiku oli kirjeldus ärahüppaja karjääri väidetavalt kõige raskemast perioodist. Nimelt olevat ta 1940-ndate lõpul noore ohvitserina pidanud Võrumaal eesti metsavendadega sõdima. Mees kirjeldas oma vaatevinklist olukorda, mis ümbritses vene tšekiste ja sisevägede sõdureid, kes tollal Eesti maapiirkondades tegutsesid. Rääkis metsades ja öösel külades valitsenud eluohtlikust seisukorrast. Kirjeldas lahinguid metsavendadega, muuhulgas ka kuulsat rongiröövi, mille nagu nüüd teame, pani toime Johannes Heeska kõigest kuue mehega. Mida tšekist ei kirjeldanud, oli julgeolekumeeste käitumine selles sõjas. Palju ei olnud juttu külade tsiviilelanike terroriseerimisest. Rääkimata pidevatest arreteerimistest, ülekuulamistest peksu abil, värbamisüritustest ja küllalt tihti ka edukatest värbamistest.

N. Liidu julgeolekuorganite põhitegevus Eesti maakondades oli maa taasokupeerimisest 1944. aasta sügisel kuni umbes 1953. aastani võitlus relvastatud vastupanuga okupatsioonirežiimile. 40ndate lõpu poliitilise olukorra Eestis ja asjaolud, kuidas selline olukord tekkis, võttis üsna täpselt kokku tollane ENSV Riikliku Julgeoleku minister Boris Kumm oma sõnavõtus EKP viiendal kongressil. Ettekanne peeti jõulu esimesel pühal 1948. On märkimisväärne, kui selge üldine arusaam okupantidel endil Eesti toimuvast oli:

Me [s.o. N. Liidu julgeolekuorganid - E.K.] võisime juba alates 1943. aastast jälgida Eestis natsionalistlike gruppide tekkimist, milliste ülesandeks oli abistada inglise-ameerika grupeeringut. Kui toimus eestlaste mobiliseerimine saksa sõjaväkke, siis nemad püüdsid saksa armees teenimisest kõrvale hoiduda, säilitada elavjõudu otsustavaks võitluseks pärast sakslaste purustamist, kusjuures see otsustav võitlus pidi aset leidma Nõukogude Liidu ja inglise-ameerika bloki vahel. Säilinud jõud pidid selles võitluses relvadega käes välja astuma inglise-ameerika poolel. Tuleb otse ` elda, et 1944. aastal need grupeeringud ühinesid üle-eestiliseks Rahvuskomiteeks. Peab ütlema, et Rahvuskomitee formeeris ka uue Eesti Kodanliku Valitsuse, mille etteotsa pidi astuma prof. Uluots, ning jaotas ministriportfellid. Oli koostatud ka Eesti iseseisvaks kuulutamise manifest. Nende arvates pidi kõik see toimuma järgnevalt: sakslaste lahkudes pidid relvastatud natsionalistlikud elemendid haarama enda kätte raadiojaama ja teatama sealt kogu maailmale, et on loodud uus vabariik, mis teeb nõukogude valitsusele ja vägedele ettepaneku peatada edasitung ja asuda temaga läbirääkimistesse...

Siinjuures on oluline ära märkida mõned põhimõttelised asjaolud, mis on käsitlustes Eesti taasokupeerimisest sageli kõrvale jäänud.

Esiteks, relvastatud vastupanu vene teisele okupatsioonile kasvas otseselt välja katsest taastada Eesti Vabariik sakslaste lahkumise ja venelaste sissetungi vahelisel ajal.

Teiseks, relvastatud vastupanu eesmärgiks oli kaasaaitamine Eesti Vabariigi taastamisele ja võitlus okupatsioonivõimu vastu.

Kolmandaks, relvastatud vastupanu käsitles N. Liidu okupatsiooni ning selle võimuorganite tegevust Eesti territooriumil ebaseaduslikena ning suhtus neisse kui riiklikesse kurjategijatesse.

Neljandaks, N. Liidu võimudel oli selge arusaam metsavendade võitluse eesmärkidest ja selle poliitilisest iseloomust. Nii metsavennad kui julgeolekuorganid käsitlesid toimuvat sõja või vähemalt võitlusena nõukogude võimu ja okupatsiooni kinnistamise poolt või vastu.

Viiendaks, relvastatud vastupanu põhilootus olid lääneliitlaste abil. Eesti Vabariigi edasitegutsevad diplomaatilised esindused kui ainsad seadusliku riigivõimu asutused ning Eesti eksiilvalitsus käsitlesid relvastatud vastupanu Eesti territooriumil vabadusvõitlusena. Metsavennad olid teadlikud, et lääneriigid ei ole Eesti okupeerimist tunnustanud ning juriidiliselt Eesti Vabariik eksisteerib.

Seetõttu tuleb metsavendlust käsitleda eelkõige laiemas, juba 1940. aastal alanud Eesti iseseisvuse taastamise eest peetud võitluse ning okupatsioonidele vastupanu osutamise kontekstis. Metsavendlus on selle vastupanu üks, tõenäoselt kõige ennastsalgavam ja traagilisem etapp. Eesti iseseisvuse taastamise seisukohalt paikneb relvastatud vastupanu vabadusvõitluse muude nähtuste seas üliolulisel kohal, muutes õigustatumaks ja põhjendatumaks juriidilise järjepidevuse hoidmise, diplomaatiliste esinduste tegevuse, väliseestlaste organisatsioonide töö, dissidentluse, koolinoorte organisatsioonide tegevuse ning lõpuks muinsuskaitseliikumise, Eesti Komiteede tegevuse ja laulava revolutsiooninigi.

Esimene katse organiseerida üle-eestiline relvastatud vastupanuorganisatsioon tehti Tiefi valitsusele truudust vandunud Haukka luuregrupi meeste poolt 1944. aasta sügisel. Täpselt nagu Boris Kumm kirjeldas, alustasid nad tegevust sakslaste taandumise eel ja seadsid eesmärgiks luua vastupanukeskus igas maakonnas. Plaani järgi pidi maakondades loodama nn. partisanide pataljonid, mis oleks teostanud terroriakte nõukogude asutuste ja aktivistide vastu, kogunud informatsiooni ja oodanud aega üleriigilise ülestõusu korraldamiseks. Viimane pidanuks esialgsete kavade järgi toimuma liitlaste ja Venemaa vahelise sõja puhkemise järel. Vene julgeolekuorganid suunasid oma tegevuse põhirõhu kohe septembri lõpul Tiefi valitsuse ja sellega seotud isikute leidmisele ja likvideerimisele. Tiefi valitsuse ja Rahvuskomitee liikmete arreteerimisotsus oli neil valmis juba enne Eestisse sisse tungimist - kui uskuda Kummi siis juba 1943. aastal. Igatahes on NKVD 1944. a. sügise operatiivaruannetes Moskvasse “Eesti uue Kodanliku Valitsuse” jälitamisel ja arreteerimisel kõige olulisem koht. On tähelepanuväärne, et jutumärgid ilmuvad neis aruannetes sõna valitsus ümber alles pärast kõigi selle liikmete arreteerimist

Otseselt Tiefi valitsuse relvastatud toetajaid jõudis koguneda vähe. Olid Haukka mehed. Oli Pitka, kes suutis küll septembri kolmandal nädalal trükkida taotlusankeedid oma löögiüksusse astumiseks ja sinna mõnisada meest vastu võtta, ka venelastega mõned lahingud lüüa, kuid relvi oli neil vähe ja esialgu puudus ka väljaõppinud meeskond.

Soomepoisid olid juba 1943 aastal vandunud Eesti suursaadiku kui seaduslikule riigivõimu esindaja juures truudust Eesti Vabariigile. Enam kui 2000 välihallis meest jõudsid 18. augustil tõesti koju, et idast sissetungivale vaenlasele vastu astuda. Kahjuks ei suutnud sakslased ka kaotajatena aduda, et eestlased sõdivad nende kõrval ainult selleks, et oma iseseisvust päästa. Soomepoisid jagati mitmeks osaks ja pooled neist jäeti relvastamata. Ometi jõudis osa rindele ning need , kes sakslaste taandumise järel paigale jäid muutusid automaatselt Eesti vabariigi sõduriteks.

Suurem osa sõdivatest eestlastest oli 44 aasta septembris saksa armee alluvuses. Juba veebruarist Eesti piiridel rinnet hoidnud, aasta jooksul siia juurde toodud ning kohapeal formeeritud Eesti väeosades oli sügiseks tõenäoselt ca 60 000 meest. Nad olid kuid kuulanud sakslaste lubadusi, et Eestit maha ei jäeta. Paljud olid relva kätte võtnud alles pärast viimase seadusliku peaministri üleskutset. Enamus tahtis koju, kuid mõistis, et venelaste tulekul on see pea võimatu. Paljud taandusid koos sakslastega, paljud jäid rindest maha. Viimaste hulgas tekkis kohe rühmi, mis otsustas, et nende jaoks pole sõda lõppenud. Mõned ühinesid Pitkaga, mõned asusid ise tegevusse. Paljud varjusid niisama. Neid, kes koju läksid, hakkasid venelased järk-järgult arreteerima. Selle tulemusel metsaminek tihenes. Algas sissisõja esimene etapp.

Relvastatud vastupanu esimene periood jääb aega, mil Euroopas jätkus sõda. Eestis alustasid venelased küll pärast rinde üleminekut koheselt enamliku okupatsioonivõimu kehtestamist, ent kuni sõja lõpuni oli neil siiski suured jõud koondatud rindele. Julgeolek alustas loomulikult hoogsat tegevust. Juba enne rinde Eestisse jõudmist olid Kumm ja tema sellid koostanud nimekirjad isikuist, kes tuleb arreteerida juhul kui nad on Eestisse jäänud. Sakslaste poolt mahajäänud (jäetud?) dokumentidest saadi nendesse nimekirjadesse olulist täiendust. Üsna ruttu oli ka eestlastele selge, et venelaste käes on suur osa Kaitseliidu ja Omakaitse liikmete nimekirju. Laias laastus muutusid need NKVD jaoks arreteeritavate nimekirjadeks. Juba esimesed punavõimu nädalad näitasid, et kartma peavad kõik, aga eriti need kes on Punaarmee vastu sõdinud või olnud Omakaitses või Kaitseliidus. (Poliitilise ja majandusliku eliidi tõenäone saatus nõukogude ühiskonnas, oli kõigile teada juba 1940-41 aasta vene okupatsioonist). Eelpoolloetletuile lisandus veel üks grupp - nimelt mobilisatsiooniealised mehed, sest venelased alustasid kohe peale rinde üleminekut sundmobilisatsiooniga. Mobilisatsiooni eest metsa minek muutus massiliseks.

Ülaltoodud kontingendi hulgast pärines esimeste sõjajärgsete metsavendade enamik. Arvati, et pärast Saksamaa lüüasaamist leiavad Lääneriigid tee Eesti vabastamiseks venelastest. Usuti Atlandi Harta põhimõtete kehtivusse .Taheti olla valmis ajaks kui tekib rahvusvaheline kontekst venelaste väljalöömiseks. Paljud mäletasid hästi 1941. aasta suve, mil suur osa Eetsist puhastati venelastest enne sakslaste saabumist. Nüüd kujutleti sarnase olukorra kordumist, ainult lääneliitlastega sakslaste asemel.

Esimesel okupatsioonitalvel ei olnud metsavennad liiga aktiivsed. Keskenduti varjumisele, relvastumisele ja valmistumisele Saksamaa lüüasaamise järel oodatavasti algavaks uueks sõjaks Venemaaga. Mõistagi toimus ka lahinguid ja kokkupõrkeid julgeolekuga, kuid enamasti olid need esialgu julgeoleku initsieeritud. Linnas ja külades sagenevate arreteerimistega, eriti endiste Omakaitselaste, politseinike ja valdade administratsiooni liikmete hulgas, hakkas aga kevade poole üha rohkem pinge tõusma. Samas olid nii metsavennad kui tavalised inimesed veel küllalt julged. Konspiratsioonireeglitest ei peetud kinni ja metsavendade elukohad ning toetajad olid külades sageli laialt teada. Seetõttu kandsid metsavennad just esimesel okupatsioonitalvel väga ränki kaotusi. Vigadest õpiti aga kiiresti.

Metsavendade arvu esimesel vene aastal on rakse hinnata .Vahetult venelaste sissetungi järel oli metsadesse jäänud pataljonide kaupa mehi. Seis oli väga segane. Mahajäänud sakslased üritasid läände jõuda, eestlased pidid otsustama, mida edasi teha. Enamik Eestisse jäänuist üritas kõigepealt koju pääseda ja siis otsustada. Kõik said aru, et lihtsalt see lugu ei lõpe. Võib arvata, et kohe 1944. aasta hilissügisel, esimese selginemise järel, jäi metsadesse umbes 15-20 000 meest. Võib ka arvata, et esimesel metsavendluse perioodil jäi see arv umbes samaks, kuigi kontingent vaheldus. Paljud legaliseerusid edukalt või ebaedukalt, paljud pagesid arreteerimise või mobilisatsiooni eest, ka kättemaksusoovist metsa.

Sõja viimasel kuul on märgatav metsavendade aktiivsuse tõus. Arhiivides leidub üsna palju maakohtade parteikomiteede kirjeldusi olukorrast, kus kurdetakse, et “vaenulikud elemendid” on aktiviseerunud. Näiteks kirjutab Pärnumaa parteisekretär Ovsjannikov 24. aprillil 1945 Tallinnasse, et metsavennad tegutsevad aktiivselt. Sm. sekretär kurdab, et Tihemetsa vallas on telefonipostidele kleebitud lendlehed tekstiga:

Samal kuul kurdab Pärnu parteikomitee, et maakonna 355-st kutsealusest on mobilisatsioonipunkti ilmunud 35. EKP Keskkomitee aruanne 4. juunist 1945 kirjeldab olukorda Järvamaal, Võrumaal ja Pärnumaal, kus kõikjal nõukogude aktiiv tunneb end ebakindlalt. Metsavendade kohta öeldakse, et “...nad sooritavad kallaletunge võimu esindajatele, rahvamajadele, põletavad maju, eeskätt uusmaasaajatel, röövivad külasid, peksavad külavolinikke, saadavad ähvarduskirju ja ajavad ära loomi. Väinjärve vallas oli piiritulpadele kleebitud käsitsi kirjutatud ja Kaaruksi allkirjaga “Rohelise pataljoni” üleskutseid järgmise sisuga: 1) Kaaruksi “Roheline pataljon” vajab ja võtab vastu mehi vanuses 16-45 aastat. 2) Mundri, relvastuse ja toiduga kindlustatakse kohapeal. 3) Au ning ülendamine auastmes on kindlustatud. Palk on erakordselt hea.”

Aruande lõpus nenditakse, et “külades levitatakse kuuldusi, et varsti tuleb teine võim ja siis näitame kommunistidele .... Valdades oodatakse millal algab sõda.”

1945. a. kevadest alates leidub KGB ja EKP arhiivides sagedasi teateid tšekistide, punaarmeelaste, partorgide, komsorgide, miilitsate, hävituspataljonlaste ja koputajate tapmistest metsavendade poolt. Alanud oli aktiivne vastupanu okupatsioonile.

Paralleelselt metsavendade aktiviseerumisega tugevdas okupatsioonivõim meetmeid nende perekondade ja abistajate vastu. Talusid ja vara hakati konfiskeerima, abistajaid arreteerima, peksma ja üle kuulama. Samuti alustab NKVD tõsiselt agentide värbamist külaelanike hulgast, et saada informatsiooni metsavendade gruppide asukohtade ja liikmeskonna kohta.

Võitlusse metsavendadega rakendati lisaks julgeolekule ja sõjaväe eriüksustele ka põhiliselt kohalikust kollaborantide aktiivist, uusmaasaajatest ja lumpenist kokku pandud nn. banditismi hävitamise pataljonid. Viimased siiski metsavendadele võrdväärseks vastaseks ei kujunenud ning sissõja okupatsioonivõimude poolseks põhijõuks jäid julgeolekuüksused ja sisevägede üksused. Hävituspataljonid olid samas kõvasti ametis külaelanike ahistamise ja sageli ka röövimisega läbiotsimise sildi all.

Eesti maapiirkondades kujunes olukord, mida endine metsavend Olaf Tammark kirjeldab järgnevalt:

Metsavendade tegevuse oluliseks lähemaks eesmärgiks sai kaitsta ja abistada oma legaalselt elavaid omakseid ja abistajaid. Objektiivselt tähendas see Eesti külaühiskonna hävitamise takistamist

1945. aasta suvi ja sügis oli metsavendlusele nii ütelda tuleristsete aeg. Rindesõjast tulnud mehed ei olnud metsasõjaga harjunud. Sageli juhtus, et rindel osavate taktikutena silma paistnud ohvitserid sattusid metsas raskustesse. Ohvreid oli palju. Julgeolek muutus suvel eriti julmaks, üle Eesti toimus NKVD operatsioone, kus metsavendade kõrval tapeti tsiviilelanikke. Näiteks 5. juunil 1945 ründas julgeolekuüksus Virumaal Undla vallas toimuvat sünnipäevapidu, kus piduliste hulgas olnud metsavendade kõrval langes 7 tütarlast.

Samas oli initsiatiiv ja kontroll olukorra üle paljudes maapiirkondades metsavendade käes. Maakondade parteikomiteed nõudsid pealinnast lisajõudude saatmist ja võitluse intensiivistamist. Ilmusid ka esimesed nõudmised saata “bandiitide abilised ENSV-st välja, muidu, muutub [parteiorganisatsiooni] töö maakonnas võimatuks” (Järvamaa Parteikomitee Keskkomiteele 10.07.45). Kommunistide arusaama 1945. a. suve olukorrast illustreerib järgmine EK(b)P Virumaa Komitee informatsioon 14. juulist 1945:

Samuti juulis 1945 teatas Valgamaa NKVD osakonna ülem, et “vaenulikud elemendid ja bandiitide grupid on üle läinud avalikule terrorile partei- ning nõukogude aktiivi vastu.” Mitmel pool ründasid metsavennad kohalikke Täitevkomiteesid. Oktoobris andis Põlva Täitevkomitee esimees käskkirja, millega keelas eraisikutel Põlva alevikus öösiti liikumise. Sellega üritas ta saada kaitset metsavendade eest, kes “terroriseerivad Täitevkomiteed”. 1. augustil 1945 kirjeldas olukorda Avinurme vallas EK(b)p Tartumaa Komitee informatsioon:

Suvel 1945 hakkasid N. Liidu julgeolekuorganid tõsiselt pingutama, et võitluses metsavendadega peale jääda. Maakondade kõigis olulisemates keskustes hakkasid lisaks kohalikele NKVD osakondadele pidevalt tegutsema NKVD nn. operatiivgrupid, mida abistasid NKVD vägede väeosad ja hävituspataljonid. See seltskond jõhkrutses tihti külaelanike kallal. Need otsisid kaitset metsavendadelt. Tekib olukord, kus kuni märtsiküüditamiseni 1949 ja sundkolhoseerimiseni kuulus metsavendadele suure osa maaelanike täielik toetus. See osutus metsavendluse pikaajalisele jätkumise seisukohalt üheks põhifaktoriks.

1945 aasta sügise paiku algas Eestis sagedaste lahingute periood metsavendade salkade ja julgeoleku väeosade vahel. Esimestel aastatel kestsid need lahingud mõnigi kord mitmeid tunde ja nõudsid mitmeid kümneid ohvreid. Näiteks 16.-21. veebruarini 1946 peeti mitu lahingut Pärnumaal Karl Kase juhitud metsavendade salgaga, kus kokku langes 7 metsavenda ja arreteeriti 12. 30. märtsil 1946 pidas Johannes Leesmenti salk Pärnumaal Tali vallas kuuetunnise lahingu, kus saadi lõpuks lüüa. Langes 13 metsavenda ja teadmata arv venelasi. 1. aprillil 1946 pidas Aavo Pruusi salk Võrumaal Sõmerpalu vallas Määritsa talus kaitselahingu, kus kuus metsavenda pidas vastu 120 mehelise NKVD üksuse ja 15 hävituspataljonlase piiramisele kaheksa tundi. Kõik langesid. 28. detsembril öösel 1945 ründas NKVD väeosa Võrumaal Nursipalus Haukka luuregrupi meeste poolt koondatud metsavendade punkrit. Langes üheksa meest.

Mitmel pool ühinesid metsavendade salgad suuremate operatsioonide puhul suuremateks üksusteks, moodustades niiviisi aktsiooni ajaks 50-60 mehelisi formeeringuid. Näiteks tegutses 1945-1947 a. alguseni Virumaa Maidla, Mäetaguse, Iisaku, Tudulinna ja Roela valdades Aleksander Raua juhitud metsavendade formeering hüüdnimega “Lendav surm”. Formeeringusse kuulus NKVD andmetel 6 salka kokku 57 “bandiit-terroristiga”. Raua mehed kandsid oma välivorme ja käisel sini-must-valgeid sidemeid. Formeering lagunes 1947. aasta veebruaris mitme kuu vältel peetud lahingute järel.

Põhiliselt toimusid punkrilahingud sarnase stsenaariumi järgi: NKVD sai kas koputaja või agendi kaudu informatsiooni metsavendade punkri või baasi asukohast. Sageli võeti informaator sundkorras teejuhiks. NKVD operatiivgrupp valmistas ette rünnaku, tõi kohale väeosa ning ründas punkrit võimalikult ootamatult. Enamasti toimusid rünnakud varahommikul. Lahingu tulemus sõltus metsavendade valve olemasolust ja muidugi meeste ettevalmistusest.

Kuni masskolhoseerimiseni 1949. aasta kevadel olid metsavendade oma aktsioonid sagedased ja küllalt efektiivsed. Nagu öeldud rünnati valdade Täitevkomiteesid, samuti sideasutusi side katkestamise eesmärgil, partorge, maksuinspektoreid, muidugi ka aktiivseid kollaborante. Üldlevinud oli parteilaste ja hävituspataljonlaste nimekirjade koostamine või röövimine metsavendade poolt ning nende kasutamine aktsioonide adressaatide leidmiseks. Paljudes paikades moodustasid metsavennad nn. sõjakohtud ja mõistsid aktiivsemad punavõimu elluviijad ja toetajad surma.

Teadaolevalt rünnati valdade Täitevkomiteesid perioodil 1945-49 vähemalt 26 korral, mil purustati sisustus, rööviti või põletati dokumendid ja pitsatid ning katkestati side. Sideliinide purustamine oli üks metsavendade sageliesinevaid ettevõtmisi. Tihti eelnes see mingile suuremale operatsioonile, vahel tehti seda aga lihtsalt sabotaaži eesmärgil. Näitena võiks tuua metsavendade aktsiooni Pärnumaal 21. ja 22. juunil 1948, millega relvastatud vastupanu tahtis ilmselt tähistada “revolutsiooni aastapäeva”:

Oluliseks rünnakuobjektiks olid ka teedel liiklevad punaarmee võitlejad ja väiksemad väeosad. Tavaliseks taktikaks oli sõjaväeauto peatamine metsavaheteel langetatud puutüve või muu objektiga ning seejärel peatunud auto ründamine. Sel viisil tapeti 24. juulil 1945 Valgejõel kolm Punalaevastiku ohvitseri, 26.juulil Tartumaal Lohusuu vallas Leningradi NKVD teedeehituse valitsuse kaks kõrgemat ohvitseri, samuti juulis tulistati Väike-Maarja lähedal sõjaväe autot, kus said raskelt haavata polkovnik Popov ja alampolkovnik Udajev.

Nn. kooperatiivide ehk riiklike kaupluste tekkimisel muutusid need tavaliseks metsavendade rünnakuobjektiks. Riigi vara käsitleti okupeeriva võõrvõimu varana ning selle rekvireerimine kuulus sõjapidamise juurde. Metsavendadel oli hästi meeles, kuidas nii sakslased kui venelased sõja ajal inimeste vara olid varustuseks ja moonaks rekvireerinud. Nüüd rekvireerisid metsavennad okupeeriva võimu vara, et sissõda pidada. Kooperatiividest hangiti varustust ja moona, sageli jagati osa röövitud kaupa külaelanikele laiali. Sama juhtus ka riiklikelt maksuinspektoritelt rekvireeritud rahaga (muide kõmulisem raharööv toimus 1.detsembril 1948, mil Johannes Heeska salk peatas Võrumaal Valga-Petseri rongi ja röövis sealt 152 000 rubla põllumajandusmaksu raha - põllumajandusmaks oli raha, mida sunniti maksma talupidajaid, kes ei olnud kolhoosidesse astunud) .

Kokku toimus EKP andmeil 1944. aasta talvest 1947 aasta novembrini Eestis 773 kallaletungi valdade täitevkomiteedele, külanõukogudele, kooperatiividele ja külakommunistidele.

Samal perioodil olid venelased oma arvepidamise järgi tapnud või arreteerinud 8468 metsavenda ning metsast oli välja tulnud 6600 metsavenda. Need arvud ei pruugi olla päris täpsed, kuid vaevalt on eksitus mõnesajast suurem. Suurusjärk on igatahes tõepärane.

1947. ja 1948. aasta ning 1949. aasta algus on metsavendluses suurema organiseerumise aeg. Mehed olid juba võitluses karastunud ja uusi metsatulejaid suudeti mingil määral välja õpetada ja põhilisi konspiratsioonireegleid järgima sundida. Selleks ajaks oli sissisõda enamiku jaoks kestnud juba kauem kui rindesõda või tagala kaitsmine 2. maailmasõja ajal. Pidevad punkrite sissekukkumised liiga avaliku tegevuse tagajärjel õpetasid salgad pidama kinni äärmisest salastatusest. Enamik metsamehi kasutas valenimesid, salkadega liitujate tausta üritati kontrollida kodukohas ja nende usaldusväärsus pandi proovile osavõtukäsuga mõnest tõsisemast aktsioonist. Mõne punkrikaaslase mitte naasmine kokkulepitud ajaks tähendas, et punker tuli kohe maha jätta ja piirkonnast eemalduda. Oht, et kaaslane on arreteeritud ning ei suuda ülekuulamisele vastu pidada, oli liiga suur. Normiks kujunes 24 tunnine valve punkri läheduses, leppemärkide jätmine kokkulepitud kohtadesse külade läheduses, kus legaalses olukorras sidepidajad andsid märku sõjaväelaste liikumisest. Tavaliselt ei elatud punkris kauem kui üks talv, olude sunnil vahetati elukohta ka talve jooksul. Paremini organiseeritud salkades kehtestati oma sisereeglid, kus liikmed pidid regulaarselt kehalisi harjutusi tegema, samuti sihtimist ja kiiret varjumist harjutama. Ka pesemine oli kohustuslik. Suhteid legaalse elanikkonnaga hakati hoidma sama suures saladuses kui punkri asukohta. Tavapäraseks kujunes, et igal liikmel olid omad varustajad, keda salgakaaslased ei teadnud, kusjuures varustajateks ei saanud olla lähisugulased, sest neid jälgis pidevalt julgeolek.

Juba 1945. aasta teisel poole hakkasid mõnd Lääne- ja Pärnumaa metsavendade juhid oma salkade tegevust kooskõlastama ning arutama üle-eestilise organisatsiooni vajaduse üle. Asuti organiseerima kogu maad katvat vastupanuorganisatsiooni, mille. nimeks sai Relvastatud Võitluse Liit ehk RVL. Praegu teadaolevalt suutis RVL luua maakondlikud organisatsioonid Pärnumaal, Läänemaal, Harjumaal, Järvamaal, Tartumaal, Võrumaal, Tallinnas ja Tartus. Organisatsiooni juhiks sai Endel Redlich hüüdnimega Must Kinnas.

RVL-i eesmärk oli põhikirja järgi “vabatahtlik, salajane ja relvastatud rahvusliku vastupanuliikumise organisatsioon võitluseks Eesti au ja sõltumatuse eest”. RVL pidi koondama “võitlusvõimelisi isikuid väljaastumiseks suureulatusliku küüditamise või maa laastamise puhul, sõja alates efektiivse partisanisõja pidamiseks või RVL liikmekaitseks”. Oluline oli ka ideoloogiline võitlus, põlguse süvendamine okupatsioonivõimu ja selle käsilaste vastu, samuti rahvale kaitse pakkumine okupantide omavoli vastu.

RVL-i struktuur oli üles ehitatud vallaorganisatsioonide printsiibil. Eesmärgiks seati igasse valda luua oma allorganisasioon, mille tegevust pidi juhtima Keskstaabi poolt valitud isik. Ei ole selge mitu vallaorganisatsiooni õnnestus luua, kuid neid eksisteeris kõigis ülalnimetatud maakondades. Kindlad andmed on praegu olemas 32 sellise organisatsiooni kohta. Vallajuht pidi ise värbama oma valla piires uusi liikmeid, pidama sidet tegutsevate metsavendade salkadega ning oli aruandekohuslik Keskstaabi ees. Aktiivsemates RVL-i piirkondades määrati ka maakonnajuhid, kes vastutasid oma maakonna vallaorganisatsioonide eest. RVL-i liikmeks astuja pidi täitma ankeedi ja valima enesele varjunime. Värvatav tohtis teada ainult värbaja ja ühe soovitaja kuulumisest RVL-i.

Keskstaap asus pikemat aega Pärnumaal. Keskstaapi kuulusid peale juhi ja staabi liikmete vastuluuregrupp, majandusgrupp ja kohus, samuti eraldi staabi turvaüksus. Kui palju oli kokku RVL-iga seotud isikuid, on seni teadmata. Arreteeriti ja tapeti umbes 500. Samas on selge, et osale samal ajal arreteerituist lihtsalt inkrimineeriti RVL-i liikmestaatus, samas jäid aga paljud liikmed ja isegi mitmed allorganisatsioonid tabamata.

Keskstaap langetas otsuse, et allutakse ainult Eesti Vabariigi eksiilvalitsusele. Stokholmi kavatseti saata oma delegaadid, et ametlikult suhted luua, kuid väljavalitud mehed jõudis NKVD arreteerida.

Nimelt jõudsid üsna organisatsiooni loomise alguses esimesed kuuldused RVL-ist ka NKVD-ni. Organisatsiooni üritati sisse sokutada NKVD agente. RVL-i esimene tõsisem sissekukkumine toimus 27. detsembril 1947, mil üks vallaorganisatsioon üritas Koeru lähedal röövida rahasaadetist. Järgnenud julgeolekuoperatsioonis saadi üks mees elusalt kätte. Umbes samal ajal arreteeriti ka juhuslikult üks hiljuti RVL-i astunud mees Läänemaal. Julgeolek sai niidiotsad kätte ning mõistis tõenäoselt esimest korda RVL-i laiaulatuslikkust. Korraldati üleriigiline operatsioon, RVL-i punkreid hakati ründama ja organisasioonide juhte võimalusel elusalt kinni võtma. Detsembri viimastel päevadel 1947 rünnati esimest korda RVL-i staabipunkrit Pärnumaal. Lörtsise ilma tõttu oli nähtavus väga halb ning ründajad ei näinud punkrit ümbritsevat kaitsevalle. Metsavennad kasutasid raketipüsse, pidasid vastu ja suutsid piiramisrõngast välja murda. Väidetavalt langes lahingus mitukümmend ründajat ning kaks metsavenda. Siiski jäi aastavahetuse paiku 47/48 julgeoleku rünnakute ja arreteerimiste ohvriks ligi 200 RVL-i liiget. Kuigi Keskstaap säilis, oli organisatsiooni edasine tegevus piiratud. Uus rünnak Keskstaabi punkrile selle uues asukohas Erstma rabas tehti 15. oktoobril 1948. Ka sel korral õnnestus staabi enamusel piiramisrõngast välja murda ja pääseda. Otsustavaks sai NKVD vägede rünnak Keskstaabi uuele asukohale Halinga vallas Pärnu-Jaagupi lähedal 27. veebruaril 1949. Lahingus langes 9 staabi liiget, üks arreteeriti ning üks pääses põgenema. Endel Redlich, keda parasjagu punkris polnud, õnnestus venelastel agendiks värvatud endise kaaslase abiga leida sama aasta 25. juunil ning ta langes kinnivõtmisel puhkenud lahingus.

1949. aasta kevad kujunes metsavendlusele pikemas perspektiivis saatuslikuks. Kompartei oli riigi taasokupeerimisest alates lootnud Eestis puhkevale klassivõitlusele. Kohe 1944. aasta sügisel alustati 1941. aasta nn. maareformi taastamist. Loodeti, et kehvemad talupojad ja sulased hakkavad jõukamate käest ise maid ära võtma ning tekib midagi klassisõja taolist. Tegelikkuses oli vabatahtlikke uusmaasaajaid esialgu vähevõitu. Alles 1947. aastaks oli nn. maareform läbi viidud: umbes 25000 uusmaasaajat olid saanud endiste suurtalude osa maid endale, kokku umbes 362 000 hektarit maad. Märkimisväärne on, et paljudele oli maa antud lausa sunniviisil. Maareformiga vähendati nn. sakslaste sabarakkude talusid 5-7 hektarini, samuti vähendati 5-7 hektarini nn. kulakute ehk jõukamate talumeeste talud. Uusmaasaaja keskmine talu oli 12-18 hektarit. Taludele pandi peale suured vilja ning karjasaaduste normid, samuti muid kohustusi. Maareformi maakondades läbi viiv Täitevkomitee Maakorralduskomisjon võis oma otsusega täielikult võõrandada nn. “bandiitlike perede” vara. Seda õigust rakendati süstemaatiliselt.

Raskustele vaatamata õnnestus nii uutel kui veel alles jäänud talunikel 1947. aastal oma normidega enam-vähem toime tulla. Jätkus ka metsavendade toetamiseks. Külades arreteeriti järjekindlalt “bandiitide abistajaid”, talusid jäi tühjaks ning asemele tuli Punaarmeest demobiliseerituid või Veenemaa eestlasi.

Esialgu lubasid kommunistid, et kolhoose Eestis ei looda. 1947. aastal kui vaatamata maareformile ja suurtele koormistele okupatsioonivõim kuidagi maakondades kontrolli ei saavutanud, hakkas kompartei juhtkond kolhoose propageerima, kuid lubas, et sinna kedagi vägivallaga ei aeta. 26. jaanuaril 1948 võttis EK(b)P Keskkomitee vastu otsuse “Parteiorganisatsioonide tööst kolhooside organiseerimisel Eesti NSV-s”. Hakati looma esimesi kolhoose. Talupojad üritasid neist kõrvale hoida, seejuures olid kolhooside vastaste hulgas silmapaistval kohal uusmaasaajad. Metsavendlus jätkus vaibumatult. Parteile sai lõplikult selgeks, et likvideerimata tsiviilelanikkonna toetust metsavendadele, ei õnnestu võita ka relvastatud vastupanu. Otsustati kasutada N. Liidus hästi ära proovitud vahendit: sõnakuulmatu rahvusliku või sotsiaalse grupi küüditamist. 29. Jaanuaril 1949 andis N. Liidu Ministrite Nõukogu välja määruse nr. 390-138cc (cc=sovershenno sekretno), millega anti N. Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumile korraldus välja saata Eesti NSV territooriumilt “kulakud koos perekondadega, bandiitide perekonnad, natsionalistid, kes end varjavad, karistatud ja legaliseeritud bandiidid, kes jätkavad vaenulikku tegevust ja nende perekonnad, samuti perekonnad, kes abistavad bandiite”. Otsese korralduse küüditamine läbi viia sai ENSV Riiklik Julgeolekuministeerium. Mõnekuise operatsiooni ettevalmistamise järel küüditati märtsil viimasel nädalal 1949 Eestist üle 20 000 inimese.

Küüditamine mõjus metsavendlusele esialgu vastupidiselt okupatsioonivõimu ootusetele. Arvestatakse, et umbes 10% küüditamisele määratuist pääses põgenema ning oli sunnitud minema metsa. Suurem osa neist liitus mõne juba tegutseva metsavendade salgaga või moodustas uue, sageli perekonnast koosneva salga. Metsadesse pages inimesi küllalt sageli veel umbes aasta jooksul pärast küüditamist - nii hirmust arreteeritud saada, lihtsalt masendusest või soovist küüditatud omaste eest kätte maksta. Tekkis nii öelda teise laine metsavendlus.

Samal ajal tekkis külades üha rohkem inimesi, kes kas hirmust, saamahimust, kadedusest või muil põhjusil hakkas okupatsioonivõimudega koostööd tegema. Sageli seisnes koostöö pealekaebamises. Kui pealekaebamise tulemusel naaber arreteeriti tekkis soodus võimalus tema varandus laiali tassida. Ametlikult sanktsioneeritud vägivalla ja kasvava usaldamatuse õhustikus muutus julgeolekul üha lihtsamaks sundida inimesi informaatoriteks. Värbamise põhiobjektideks said metsavendade sugulased ja legaliseerunud metsavennad, keda info välja pressimiseks sageli jõhkralt töödeldi.

Sõja lõpust saadik oli metsavendade üheks tegevuseesmärgiks olnud küüditamise toimumise korral seda takistada. 1949. aasta kevadeks, viieaastase sissisõja järel, olid Eesti relvastatud vastupanu jõud suuremaks väljaastumiseks siiski liiga hajutatud. Samuti üritasid võimud hoida küüditamist nii suures saladuses kui võimalik. Väljaspool kompartei ladvikut ja julgeolekut teadsid sellest vähesed. Ometi liikus jutt rahva hulgas juba nädalaid enne operatsiooni. Paljusid hoiatati. Ka metsavennad täheldasid mitmel pool veokite koondamist ja julgeolekuüksuste liikumist. Omakseid kutsuti metsa või veendi varjuma. Suurt vastuhakkamist küüditamisele aga ei tulnud. Mõnel pool tulistati küll küüditajaid ja on teateid ka küüditatavate vabastamisest, kuid need ettevõtmised jäid sporaadiliseks. Siiski ei saa jätta tähelepanu juhtimata asjaolule, et suurküüditamist ei viidud läbi enne, kui RVL-i tuumik oli hävitatud.

Olukord muutus kiiresti pärast küüditamist. Metsavennad alustasid üle Eesti vihaseid ning senisest jõhkramaid kättemaksuaktsioone. Palju oli juurde tulnud inimesi, kellele kättemaks muutus tähtsamaks oma elu hoidmisest. Tapeti partorge, külavolinikke, hävituspataljonlasi - kõiki, kes olid osalenud küüditamisel, ka nende perekonnaliikmeid. EKP Keskkomitee büroo võttis vastu uue otsuse banditismi likvideerimisest.

Ometi oli olukord maal kriitiliselt muutunud .Küüditamisjärgse paari nädala jooksul oli senisele mõnesajale kolhoosile loodud lisaks umbes 3000. Vabatahtlikust kolhoosi astumisest polnud enam juttu. Kõik olid hirmul ja pealekaebamine muutus enam-vähem normiks. Kui metsavendade toetamine oli kogu aeg olnud väga ohtlik, siis nüüd oli see enesetapjalik tegevus.

Metsavendade enamik nüüd enam puhkevale sõjale ei lootnud. Sellele vaatamata tugevnes aga viimseni vastupidamise soov. Venelased olid juba enne küüditamist mitmel korral välja kuulutanud amnestia ja lubanud vabatahtlikele alistujaile vabadust. Valdavale enamusele niimoodi metsast välja läinuile lõppes legaliseerumine mõni kuu hiljem arreteerimise ja vangilaagriga. Üldine hoiak metsavendade hulgas oli, et elusalt end vaenlase kätte ei anta ning viimane kuul hoitakse endale. See seletab ka suurt enesetappude hulka langenute seas. Silmatorkavalt sagedasti juhtus, et kui lahingus haavata saadi ja oli näha, et pääsu ei ole, lasti endale kuul pähe. Mõistagi leidus küllalt neid, kel närvid üles ütlesid. Loobuti vastupanust, hakati jooma, tapeti end niisama. Ent üle Eesti tegutses edasi kümneid metsavendade salku, mis valmistasid julgeolekule ja kommunistidele Tallinnas ja Moskvas suurt peavalu.

Tollase meeleolu võtab kokku Alfred Käärmann oma mälestusteraamatus “Surmavaenlase vastu”:

Aastad 1949-53 oli viimane aktiivne metsavendluse etapp. Võitlus muutus harvemaks ent vihasemaks. 1949-50 aasta jooksul kukkusid sisse enamus küüditamise järel metsa pagenuist. Ülejäänud sulasid kokku vanemate metsavendadega ning omandasid sissisõja kogemused. Julgeolekul oli üha raskem metsavendade punkreid avastada ning metsavendi tabada. Konspiratsioonireeglid muutusid äärmuslikeks.

Suuremad metsavendade salgad jagunesid enamasti väiksemateks, kuni neljaliikmelisteks üksusteks, mis vahetasid regulaarselt asupaika ning ründasid ainult vajaduse korral. Metsavendade põhiliseks aktsioonitüübiks muutus üksikute kommunistide või tšekistide tapmine ning riigile kuuluvate kaupluste ja ladude röövimine. Operatsioone planeeriti hoolikalt ning üritati läbi viia kindla peale. Kui veel 1949. aasta mais võis juhtuda, et näiteks Läänemaal “tuntud bandiit Rudolf Laasi ratsutas kahe automaadiga relvastatult Nääri ja Paisumaa külade vahel”, siis üldiselt hakkasid metsavennad nüüd end harva näitama.

Metsavennad astusid nüüd enamasti välja kas omaste või abiliste kaitseks ning üritasid kommuniste nii palju hirmu all hoida, et vägivald külades oleks võimalikult väike. Liiga suurt edu neil ses asjas paraku ei olnud. Rohkem kui varasematel aastatel oli metsavendade hulgas neid, kes hoidusid üldse igast kontaktist välismaailmaga ning seadsid eesmärgiks võimalikult kaua vabadena vastu pidada. Ometi on kuni 1952-53 aastani KGB ja Kompartei arhiivide põhjal näha, et kommunistlik võim tundis end maal endiselt ebakindlalt. Nii kirjutab “Noorte Hääl” 16. märtsil 1958 meenutades mõni aasta varasemat aega:

Kuni 1953 aastani peeti Eestis iga kuu mõni suurem lahing metsavendadega. Näiteks 3. Septembril 1949 langes Pärnumaal, Are vallas lahingus 7 metsavenda, 1. oktoobril Tartumaal Kiidjärve vallas samuti 7, 27. oktoobril langes Võrumaal Veriora vallas Paul Randmaa salga punkri kaitsel 7 metsavenda, 14. detsembril 1949 langes lahingu järel Richard Saaliste punker Pärnumaal, 31.jaanuaril 1950 langes Virumaal Oonurmes 9 metsavenda (kellest 5 nimed on seni teadmata), 7. märtsil 1951 langes Võrumaal Saika punkri kaitsmisel mitmetunnises lahingus 6 metsavenda jne. Ägedad lahingud olid ka näiteks märtsis 1953 Põltsamaa kandis ning Vastseliina lähedal ja juunis 1953 Virumaal. Üksikuid metsavendi või mõnemehelisi salku sattus tulevahetusse julgeolekuga iga nädal. Pärnumaal peeti lahinguid veel 1954. ja isegi 1955. aastal, kuid need olid juba erandlikud juhtumid.

Kuni 53 aastani kammis julgeolek regulaarselt metsi läbi ja külades värvati hoolega agente, üritasid teavet saada kõigilt, kes metsavendadest võisid midagi teada. Sel perioodil kasutas NKVD palju ka kurikuulsaid mõrvar-agente ehk agent-bojevikke. Mõrvaragendid üritasid sulanduda metsavendade salkadesse ning siis sobival hetkel mehed une pealt tappa või julgeoleku löögi alla juhtida.

Loomulikult ei olnud ka metsavendade distsipliin kogu metsavendluse aja ühtlaselt hea. Alfred Käärmanni hinnangul hukkus “30% metsavendi naiste, viina ja pidude” pärast. Arhiividokumentide põhjal jääb aga mulje, et salkade sisemine distsipliin aastate lõikes paranes. Sissisõja reeglite rikkujad hukkusid ilmselt varem ja teised olid sunnitud kaotustest õppima. Metsavendade endi suhtumine reeglite rikkujaisse oli äärmiselt karm. Tuli ette, et oma salga mees lasti karistuseks ülesastumise, näiteks purjus peaga küla peal käimise eest maha.

Dokumentidest selgub ka, et metsavendi võeti julgeloku poolt kui tõsiseid ja täisväärtuslikke vastaseid. Koomilise näitena võib siinkohal tuua tsitaadi Harjumaa kompartei V konverentsi aruandest 1949. a. detsembrist: maikuus Padise vallas läbiviidavast haarangust 4 miilitsat panid jooksu ainult selle eest, et nägid tühja punkrit.

Palju on metsavendi süüdistatud süütute inimeste tapmises. Siin tuleb arvestada mitme asjaoluga. Suurem osa sellisest infost pärineb NKVD ja KGB allikaist. KGB huvides oli propageerida pilti metsavendadest kui röövmõrtsukatest. Tollane tava oli kirjutada kõik kuritööd, eriti avastamata jäänud röövimised ja tapmised, metsavendade arvele. Mõned konkreetsed näited: julgeoleku mõrvaragent Voog, kes tegutses Pärnumaal, töötas kuni 1953. aastani venelaste kasuks efektiivselt ja tappis vähemalt neli metsavenda. 1953 läks ta kas hulluks või jõi ennast segi ning tappis kolm metsavendadega mitte seotud inimest ja lõpuks iseenda. Julgeolek kutsus välja kolme tapetu sugulased ning selgitas neile, et tapja oli “esialgu tundmatu metsavend, keda julgeolek taga otsib”.

1948. aasta 3. märtsil rünnati Virumaal Maidla valla külanõukogu hoonet, tapeti 6 inimest, nende seas 3 naist ja 1 laps. Kõik olid küll Täitevkomitee ametnikud või nende sugulased, kuid tapmise motiiv jäi siiski arusaamatuks. Julgeolek levitas juttu, et tapjad olid kohalikud metsavennad. Nüüd on ilmsiks tulnud andmeid, mis viitavad, sellele, et mõrv oli organiseeritud julgeoleku poolt kohalike elanike meelsuse muutmiseks.

Tuli ette, et metsavennad tapsid inimesi, kes ei olnud surma ära teeninud. Juhtus, et eksiti isikuga, et usuti valekaebust, et kellegi laps või naine jäi tulevahetuses kuuli ette. Juhtus ka seda, et metsavennad kaotasid enesevalitsuse ja tapsid kättemaksuks näiteks päris-süüdlase sugulase. Ent reegel oli vastupidine. Sellel on väga lihtne põhjus. Metsavendade julgeolek sõltus väga suurel määral tsiviilelanike toetusest. Vastavalt oli metsavendade eesmärk tsiviilelanikke kaitsta, mitte rünnata. Metsavendade silmis oli okupeeriv võim ebaseaduslik ja võideldi selle vastu. Ebaseadusliku korra vastu oli lubatud tarvitada vägivalda, Eesti kodanike vastu mitte. Metsavendade hulgas oli palju inimesi, kes olid Eesti Vabariigis olnud vastutavad avaliku korra kaitsmise eest, eriti politseinikke ja Kaitseliidu juhtivaid tegelasi. Metsavendadena kaitsesid nad seda korda, mida okupatsioonivõim kõikehõlmavalt rikkus.

Üldiselt võib öelda, et laiem sissisõda Eestis lõppes 1953 aastal. 1956. aastal pärast Ungari ülestõusu mahasurumist ja veendumist, et lääneriigid ei abista isegi siis kui rahvas üritaks laiemat vastuhakku, loobusid paljud viimastest vastupanijaist ning tulid metsast välja. 1955. aastal oli antud ka viimane, järjekorras viies amnestia metsavendadele, mis erinevalt eelmisest andis osaliselt amnestia mõõdu välja ja ei olnud lihtsalt lõks arreteerijate töö hõlbustamiseks. Mitmed siis legaliseerunuist jäid arreteerimata .

Alates 1956. aastast jäi metsavendlus Eesti harvaks ja suurelt jaolt passiivseks. Mõneti ootamatuna võib tunduda, et metsavendluse viimasest perioodist on andmed ehk veel puudulikumad kui varasemast ajast.

Esiteks ei ole selge, kui palju oli mehi, kes surid vabadena metsades. Ses osas on ka neljakümnendate ja viiekümnendate alguse lõikes andmed väga puudulikud. Kuid on selge, et metsavendi pidi veel kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatelgi leiduma kõigis Eesti maakondades. Teada on üksikud, nagu näiteks endine Varstu konstaabel Oskar Rakso, kes leiti surnuna punkrist 1970ndail, samuti on andmeid Peeter Puusepast Saaremaalt, kes olevat surnud 1972. Viimane praegu teadaolev vabana surnud metsavend oli Oskar Lillenurm, kes leiti surnuna Läänemaal, Vedra külas 1980. aasta kevadel.

Pärast 1956. aastat tegutses Eestis kõigele vaatamata ka veel paar metsavendade salka. Järvamaal oli aktiivne vendade Lindermannide juhitud salk rühm, mille enamik arreteeriti 1957. aasta aprillis. Pärnumaal tegutses Albert Kosenkranius koos mõne kaaslasega. Tema langes julgeoleku lõksu 1957. aasta oktoobris ja lasti tribunaliotsusega maha.

Kuuekümnendail toimus veel ka üksikuid kokkupõrkeid metsavendadega ning mõningaid arreteerimisi. 1960. aasta märtsis arreteeriti Tallinnas EV nooremleitnant Arseni Korp, kes oli tegutsenud metsavennana 1944. a. sügisest saadik. 1964. aasta märtsis arreteeriti Tartumaal vara vallas Henno Annijärv, kes oli samuti metsavend 1944. aastast. 1965. aasta veebruaris arreteeriti Virumaal Raimond Mölder, kes kinnivõtmisel haavas kahte miilitsat. 1967. aasta suvel arreteeriti Võrumaal vennad Aksel ja Hugo Mõttus. Teadaolevalt on nemad viimased mehed, kes relvastatult elusalt kätte saadi. Mõttustele mõisteti 10 aastat ja nad kandsid karistuse ära. Õnnelikumalt läks vendadel Arnold ja Aksel Ojastel, kes pärast 14 aastast metsavennaelu legaliseerusid 1964. aastal Tartumaal – neil õnnestus arreteerimisest pääseda.

1974. aastal langes võitluses Kalev Arro, 1978. aastal August Sabbe. Neist on juba mitmel pool pikemalt kirjutatud.

On selge, et metsavendluse viimane periood vajab eraldi pikemat uurimist. Väga tõenäoselt legaliseerus 60ndail ja 70ndail märksa enam mehi kui neid praegu ametlikult teada on. Ja on võimalik, et metsavendi leidus ka pärast 1980. aastat, mil teadaolevalt suri viimane vaba mees.

Metsavendlus jääb kahtlematult Eesti ajalukku kui kinnitus, et meil on leidunud tahet vabana elada ja oma vabaduse eest võidelda ka kõige raskemates oludes. Loodame, et see tahe ei surnud koos meestega, kelle nimed leiduvad käesolevas nimekirjas.

tagasi