Kui salastatuse puudumine toob kaasa surmavaenlase rünnakupunkrile metsas, siis valve puudumine kohapeal punkri juures viib otsese hävinguni millest ei pääse keegi. Uurinud eesti ja Läti metsavendade suurimaid hukkumisi, siis oli otseseks põhjuseks salastatuse puudumine ja valve puudumine punkri juures. Näiteid Võrumaalt: Võrumaal Kolga küla vastas üle Mustjõe oli suur kümne mehe punker, mida teadsid ka kohalikud jahimehed. Punkris elavad metsavennad olid pühitsenud Jõulupühi ja jõululaualt taludes toodi kaasa veel punkrisse kus pidu jätkus. Valvet väljas ei olnud. 28.dets.1945.a. hommikul tuli hävituspataljoni salk Laossaare poolt. Punkrist pääsesid ainult kaks meest, ülejäänud kaheksa tapeti, laibad olid punkri ees ja sees... Punker pandi põlema. Punkri ees oli kohaliku elaniku Kalju Rebase laip... Haukka - Tümleri luuregrupi mees! Võrumaal, Läti piiril asuva Pillardi küla vastas Läti poole peal asus eesti metsavendade punker. Seda teadsid ka metsavennad kes seal ei elanud. Valve oli olemas. 1946.a. aprillis seda punkrit rünnati nii Eesti kui Läti poolt. Punkrist pääses vaid üks mees, Elmar Perli. Kolm meest: Rein Kask, Olev Loog, ja Omakaitse ülem August Eelsoo pidasid lahingut õhtuni... siis tuli lõpp. Pillardi külast tulistas venelaste miinipilduja punkrit, appi kutsutud vene tank pöördus teelt tagasi... ei olnud enam vaja... Näide Lätimaalt: Tihedas kuusemetsas varjasid end mitu perekonda... “Juhuslik marjaline” vanamutt nägi tihnikus mängivaid lapsi... ja eemaldus vaikselt, sest valvet ei olnud! Järgmisel hommikul oli asukoht ümber piiratud. Granaadid visati magajate hulka, kes veel tõusis niideti maha automaaditulega. Tapeti kõik, ka lapsed. Selliseid juhuseid on hämmastavalt palju, kui valve puudus, keegi nägi ja vaikselt ära läks... teatama kuhu vaja.
VALVE TEOSTAMINE Ka sel juhul, kui metsavend elab punkris üksi, peab ta juba hommikuhämaruses valvel olema mõni tund. Punkri ümber olgu ring suund-antenn miinidest või paukpadrunitest nii kaugel põõsastes, et punkrit veel näha ei ole. Või mingi elektriline vaikne summersignaal punkris, mis tulijani ei kosta. Summer hakkab pirisema siis kui tulija teeb katki vooluringi, juuspeene (0,02) vasktraadist ringi, mis on jällegi veetud nii kaugele, et punkrit näha ei ole. Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib, kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirš avoi saabastes automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale. Metslooma või linnu tulekul ei tohi tulistada, reeta punkri asukohta. Piisab kui vaatate teda ja ta läheb ära. 1951.a septembris pidasid kaks põdrapulli minu punkri lähedal Saru Räie otsas omavahelist löömingut nii et vali sarveklõbin kostis mulle nagu vankrilõgin. Võtsin kohe automaadi ja läksin ”vankrilõgina” suunas. Mööda loomade teerada tuli mulle vastu maruvihane põdrapull! Laskusin põlvele, valmis tulistamiseks. Tulija märkas mind 8 m kaugusel, lõi jalad harki, tunnistas mõne sekundi ja tegi võimsa hüppe kõrvale võssa! Üksi elades oli mul suvel alati punkri ümber põõsastesse veetud kaks ringi peent samblakarva niiti. Alumine ring oli põlve - ülemine ring inimese rinnakõrgusel.Punkrisse koju tulles kontrollisin alati, kas niidid on terved, samuti õhtul päikseloojangu ajal... enne öörahu. Väike loom või suur lind ajas katki alumise niidi, suur loom, lehm või põder mõlemad niidid, jättis ka sõrajäljed samblale. Inimene jälgi ei jätnud, vaid mõlemad niidid olid katki... Kui elatakse kahekesi punkris, on võimalik valvet pidada kogu päev, hämarast kuni päikese loojanguni. Lisaks summersignaal ümber elukoha. Vahetus toimub vastavalt ilmale, tund vihma või külmaga, kaks hea ilmaga. Suurema, 410 mehelise grupi puhul on oht suurem ja valvepost peab olema punkri juures väljas kogu aeg ööpäev läbi. Ohtlikus olukorras isegi kaks valvurit, üks punkri juures, teine kaugemal, võimaliku ohu suunal. Kaugemal asuval valvuril peab olema hästi varjatud laskepesa, kus saab olla ka istuvas asendis. Signaalnupp punkrisse teatamiseks, paar-kolm elektrisüütega suundkildmiini relvastatud tulijate peatamiseks, mille nupud valvuri laskepesas. Valvuril endal kaasas täis lahingukomplekt seljakoti ja ööpäevase toiduvaruga. Valvur postil peab olema väljapuhanud ja kaine. Normaalse nägemise ja kuulmisega.Valvur postil näeb kõike mis toimub tema nägemise ulatuses, kuuleb kõike, mis kostab tema ümber ja kaugemal. Valvur postil on ise varjatud ja ei liigu vaid seisab või istub oma laskepesas, ei suitseta, ei loe ega tee mingit häält, ei tegele millegi muuga peale vaatluse ja kuulamise. Valvur postil peab punkrisolijaid hoiatama, kui punkrist kostab mingit häält, tuleb suitsu või lõhna. Valvur postil tulistab hoiatamata ja pihta kui asukohale ligineb võõras inimene relvaga käes. Üksik tulija, relv õlal tuleb kinni pidada hüüdega:” Seis! Käed üles” ja kohe signaal punkrisse. Mitme relvastatud võõra tulekul valvur tulistab kõige lähemat ja siis teisi, laseb lahti miinid, see pidurdab ründajaid. Iga punkrile liginev, nähtavalt relvastamata inimene tuleb kinni pidada, punkrisse signaal anda ja abi tulekul läbi otsida, punkrisse teda viia ei tohi! Üle kuulata kohapeal, esitada küsimused järjekorras: kes on temaga kaasas ja kus nad on? Kes on ta ise, nimi, elukoht, amet... Mida ta metsast otsib? Kelle ülesandel? Kinnipeetu olek näitab palju: õige inimese silmist paistab imestus, vaenlase poolt saadetud luuraja väldib pilku ja tema olekust paistab hirm. Kui tulija on kohalik kauaaegne metsavaht, siis on tema meelsus ja usaldatavus ju teada. Ja toimida tuleb vastavalt tulnuka isikule. Samuti kui on tegemist kohaliku elaniku, marjalise või seenelisega, peab metsavendadel olema eelteave kohalike elanike meelsuse kohta. Kõige ohtlikumad olid võõraste linnaelanikest marjaliste ja seeneliste “dessandid”. Nad olid hulgani ja kui mõni neist punkri juurde tuli, siis oli ainus võimalus ta põhjalikult üle kuulata, kõik üles kirjutada mis tema isikuga seoses, hoiatada, õhtuni kinni pidada ja kui isik ei olnud otsene vaenlane, siis vabastada... Igal juhul tuleb punker maha jätta! Metsas liikuvad jahimehed olid aga meie vaenlased. Elu metsas näitas, et jahiseltside liikmeks võeti ja püssiluba anti ainult neile kellel oli NKVD usaldus. Jahiseltside liikmed olid ka hävituspataljoni mehed. Mitte ükski korraldatud jaht ei toimunud nende osavõtuta. Sellised talvised jahipidamised “loomadele” olid samaaegsed jahipidamised ka metsavendade punkritele. (Metsavend Arnold Lindermanni punkri nuhkis üles “jahimees” ja tulistas teda 8 mm haaavlitega). |