RÜNNAKTRANSPORT Kuni kolhoosidesse ajamiseni kasutasid metsavennad edukalt talumeeste hobuseid. Eriti talvel kiireks lähenemiseks läbi metsade ja veel kiiremaks kadumiseks hajudes metsades. Suvel muidugi võeti kuskilt metsavaheliselt teelt kinni sobiv auto, kontrolliti kütusevaru ja juht sõitis kuhu kästi. Harva oli meil oma juht. Võõrast juhti pidi aga ette hoiatama:” Kui auto jääb seismavastu meie soovi, siis jääb ka sinu süda seisma, nii et vali, ise tunned oma masinat”. Rünnakobjektile võis läheneda otse mööda suurt teed, kuid peale rünnakut pidi kasutama juba metsavahelisi teid kiireks kadumiseks. Mehed pidid olema varjatult autos, et vastutulijad või teelseisjad relvi ei näeks. Öised otsad võivad olla päris pikad, vältida tuleb linnu, suuri teesõlmi. Oht algab siis kui autovõtmist märgatakse või teel toimub vahejuhtum kontrolliga. Metsavennad ise autot pidada ei saa, võetud autot otsitakse seni kuni ta leitakse. Kui metsavendadel on oma vilunud autojuht, siis peetakse “laenatud” auto juhti valve all teatud ajani ja siis vabastatakse. “Laenatud” veoautotagumist otsa saab kiirelt kuulikindlaks muuta liivakottidega või raudplaatidega, mis kuskile varem valmis pandud. Nende varjust tagaajajaid tulistada. Enamus metsateesid on praegu autodele läbitavad. Õnnestunud rünnaku puhul tagasiteel lahkutakse autost väikeste salkadena sõjasaaki kaasa võttis või kuskile kaugemale ära peita. Kui tegemist on eraomandiga, tuleb laenatud auto täies korras jätta käidavale teele kust see peagi leitakse, kuid oma elukohast kaugele. Roolirattale ega käepidemetele ei tohi jääda sõrmejälgi, autosse maha esemeid. Autoga sõidavad mahajätmise kohta juht ja julgestaja, kes kohe asuvad tagasiteele läbi metsa. KAS NÄLJASURM VÕI ALISTUMINE Üksi elav metsavend sõltub täielikult oma abistajate toetusest, ta vajab üksi vähe ja ei muutu koormavaks kui tal on mitu abistajat (minul oli). Mitmekesi elades vajatakse rohkem, et talv ei tuleks ootamatult. 1948. aasta suvi, kolhoosieelne seisund... Eesti talud olid juba suurte normide ja rahaliste maksudega paljaks röövitud ja metsavendade kodud eriti. ENSV ÜN määrus nr. 380! Selles sundseisus otsustati talvevarusid hankida röövlite riigilt. Selleks valiti välja sobiv metsamassiiv kus:
Selleks metsaks osutus Läti piiril asuv sõjast ja tulest laastatud Vaskpalu. Piki laia Liivaku-Alakõrtsi autoteed ehitati teest eemale sobivatesse kohtadesse 0,5-1 km vahemaaga 1 m3 mahuga peidikud tugeva kaanega, et võis peale astuda ja mitte märgata. Need peidikud moondati ja kohe mineeriti. Igasse peidikusse pandi valmis tühi 40 l piimaveokann... puisteainete jaoks... Operatsioon: “Nälg, laku perset” otsustati teostada päeval ja veoautoga, mis tagas suure kiiruse ja kandejõu mehi väsitamata. Lõuna paiku saadeti luurele usaldusmees, kes pidi poest ostma meid huvitavat kaupa, igat natuke. Tema ei teadnud kavatsusest midagi. Jalgrattaga poest tulles peeti ta teel kinni, saadi teada, et kaupa on, püssimehi ei ole. Kümme metsavenda pidasid Saru palus kinni tühja, pika veokastiga auto... juhiks osutus keegi Kiviõli mees. Sõideti suurema kaupluse juurde, üks jäi autokabiini juhti valvama... teised sisenesid kauplusse... Anti käsklus: ”Käed kuklale, silmad seina poole!” Kobati läbi alistunud meeste taskud, et kas on relvi. Tehti kutuks telefon. Hüpati leti taha, kaupmees pidi näitama kus on raha... toidukaup... poes ja laos... Kiirelt laaditi autole... üks mees pakkus poesolijaile likööri ja kommi... kes oli “armulaua” vastu võtnud, võis käed alla lasta, kuid ei tohtinud poest lahkuda. Poes oli ka kohalikke kommuniste, neid manitseti:”Täna on kommunism, kuid parandage meelt, kohtupäev on ligi.” Veerand tunniga oli kõik vajalik autole kantud. Kõik metsavennad olid maskides. Algas sõit metsa, teel mööduti Uunost, kes juba jooksis teatama! “Poiss!” karjus keegi autolt ja näitas Parabellumit, Uunoke tõstis käed pea kohale, teda ei tulistatud... Auto peatati teatud kohtadel, juhile tõmmati müts silmile peatuse ajaks, et ta kohta meelde ei jätaks... kiirelt mõned kotid, kastid maha ja kohe edasi ... üks mees jäi peitma kaupa, lattu kandma. Peale viimast peatust küsiti aotojuhilt: ” Palju kuupalk?” See maksti talle kohe välja ja õpetati: ”Rahast vaiki, muidu räägi nagu oli.” Juhatati kätte suund suurele teele. Osavõtjad kohtusid varem kokkulepitud kohas. Kõigil oli seljakott täis, välipudel viina täis... autol valati viin välipudelisse, tühjad pudelid pilluti teele, tš ekistid olla hiljem imestanud.” Jõid palju, kuid maha ei jäänud.” Kõik olid kained, mitu päeva mitte üks tilk! Vaskpalu puistati järgmisel päeval põhjalikult läbi, toodi kohale isegi laigulises vormis mehed. Meie hakkasime ladudest kaupa tooma alles mitu nädalat hiljem... kõik oli alles ja hästi säilinud... miinid valvasid. Saak jagati võrdselt, igaüks peitis oma osa eraldi, ainult tema teada. “Röövimine!” ütlevad “õigeusklikud”. Aga mis oli määrus nr 380? Lugege see enne läbi. |