Laks ja laks lendasid vene sõduri kõrvakiilud hirmust kisendava Virve põsele, ema rabas kätte tooli: «Kui tütart veel puudutate, ei vastuta ma oma tegude eest!» Ohvitser lükkas Virvet löönud sõduri kõrvale, varitsus metsavend Ludvig Juksi tabamiseks oli alanud.

Jassi talu kolme poolega riidekapi tagant vaatas 11-aastane Virve, kuidas viimaseid nädalaid teist last kandnud ema Elsi detsembriööl 1951 Nõnova külast ära Võrru julgeolekumajja viidi. Seal pinniti kaks nädalat, et kus metsas mees Ludvig end varjab. Aga naine ei teadnud ja kui olekski teadnud, poleks julgeolekumeestele seda nagunii öelnud.

«Kuula, tüdruk, kui su isa nüüd akna taha tuleb, siis kutsu ta sisse, et meie temaga rääkida saaksime, ja pärast jääb isa koju,» õpetas-meelitas vene ohvitser Virvet. Tüdruk kuulas, aga ise muretses, kas jõuab isale hüüda: põgene!

Jassi tallu varitsusse jäänud viis sõdurit riputasid kõigi akende ette paksud villased tekid ja tõstsid aknaalusele lauale kahe jalaga kuulipilduja. Nad teadsid täpselt, millisele koduaknale metsavend Ludvig koputab. Sellele aknale, mille ees seisab pink. Kui pinki pole, tähendab see ohtu, oli Ludvig perega kokku leppinud.

Haarang tuli aga nii äkki, et pink jäi paika.

Kaks nädalat vangis

Kurgisoolamise ämbrist sai parask, sest Jassi talust ei käinud kaks nädalat keegi väljas. Virve sai ämbri juurde vaid püssimehe valvsa silma all. «Piinlik oli, aga häda ei andnud häbeneda,» räägib Virve ja visandab hooneregistri professionaalse joonestajakäega valgele paberilehele: millise seina ääres magasid sõdurid, kus pikutas külaaktivist Volli Lauk, kus seisis kuulipilduja ja kus oli aken.

Seitsme mehe suitsuving hõljus katkematu loorina kambris. Ema küpsetatud leiba jätkus Virvele kolmeks päevaks. Sõdurid mugisid konserve, tüdrukule aga ei pakkunud. Nii suurt näljatunnet Virve oma elus rohkem ei mäleta.

«Eedi, too mulle süüa!» kisendas tüdruk viimaks ahastuses, kui nägi aknast välja piiludes naabrimeest mööda minemas. «Virve, tõin sulle süüa,» ulatas Eedi õhtul ukse vahelt ilmunud lapsekätte kilumannergu hapukapsasupiga. «Mis emaga on?» jõudis Eedi küsida. «Ema ei ole,» sai Virve ütelda, enne kui sõdur ukse kinni lõi.

Ludvigi tulemist ei märganud keegi varitsejaist. Kiire pilk sulgemata jäänud aknapraost tuppa ja seal püssi kallal kohmitsev vene sõduri kogu pani Ludvigi ummisjalu metsa poole tagasi jooksma.

Ratastega valge laev

Lõks ei langenud kinni. Lõpuks tõstsid lootuse kaotanud varitsejad kuulipilduja autole ja sõitsid minema. Samal ööl jõudis pärast tosinakilomeetrist jalgsirännakut Võru julgeolekust koju ema Elsi: hoidis käega pükse üleval, sest ülekuulajad lõikasid nööbid eest.

20. detsembril 1951 sünnitas Elsi Ludvigile poja Kalevi.

«Olen Ludvigi tütar: mul on isa nägu ja isa iseloom,» ütleb Virve oma Põlva korteris fotokarpi lauale tõstes. Endast ega isast pole tal ühtegi lapsepõlvepilti, sest julgeolekumehed viisid kõik albumid kaasa. On vaid üks väike, kodust saadetud koltunud foto, 1957 aasta talvest, mille isa vangilaagrist tagasi tõi.

Kui Virve 1948. aasta 30. augustil Võru haiglasse pimesoolelõikusele viidi, kädistasid kurjad keeled: «Pidage haiglat silmas, Ludvig tuleb kindlasti tütart vaatama.»

Ludvig tuligi, istus Virve voodiotsale, kuulas lapse jutuvadinat, silitas pead ja lohutas: «Pole midagi, saad terveks ja jõuad kooli minna küll.»

Siis haihtus tumeda kräsupeaga metsavend nagu hommikune udu Ahja jõelt. Alles pool tundi hiljem algas koridoris sigin-sagin - arstid jooksid, püssimehed nende järel, kõik uurisid, millisest uksest Ludvig väljus. «Palusin jumalat, et ta pääseks, ja pääseski.»

Musta kleiti ja juuksepaela pidi Virve korduvalt kandma, sest küla peal liikus mitu korda jutt, et Ludvig olla metsas hukka saanud. Aga Ludvig elas koos tädipoeg Jaan Rootsi salgaga poole kilomeetri kaugusel Suure-Taevaskoja kaljust metsasõja ühes parimas punkris.

Metsa oli ta läinud 1947. aastal. «Mina Vene passi ei võta, ootan Eesti riiki,» ütles Ludvig, kõrv vastu raadiot, uskudes ameeriklaste lubadusi. Virve kujutles seepeale, kuidas valge ratastega laev mööda Nõnova külatänavat roolib.

Septembris 1954 sai Ludvigil metsaelust villand, Stalin oli surnud ja amnestia meelitas. Alguses andsidki võimud Ludvigile mineviku andeks. «See oli meie kõige õnnelikum aasta, ema kasvatas kodus meid, vend Aivar oli just sündinud, isa käis maaparanduses tööl ja sai kaks pätsi normileiba.»

Kui Ludvig 13. septembril 1955 Hargla kiriku taga kuivenduskraavi kaevates nägi üle põllu enda poole tulemas julgeolekumehi, töötas ta mõte nagu Saksa automaat 1942. aasta talvel Ostrovi all: «Jooksen metsa? Lasevad pihta, aga mul kolm last kodus.»

Elsi rakendas hobust vankri ette, kui naaber tuli ütlema, et Ludvig võeti kinni. «Ema unustas ehmatusega, kuidas rakmed hobusele ümber käivad, siis läks mitmeks tunniks metsa nutma ja minul ei lubanud järele minna,» tõmbuvad Virve silmad järjekordset isast ilmajäämist meenutades märjaks.

Sõja-aasta 36. politseipataljonis, mis lõppes partisani granaadikillust haavatasaamisega, maksis Ludvigile kümme aastat vangilaagrit. Metsavenna tütre vari jälitas Virvet kogu selle aja. «Aita meil August Sabbega kohtuda,» palusid Virve Volgaga pealinna hotelli Tallinn vestlusele sõidutanud pealtnäha viisakad mehed KGBst. Virve ei saanud ega tahtnudki neid aidata. Ludvig Juksi viimane salgakaaslane Sabbe jäi metsa veel 21 aastaks.

«Sa oled erikartoteegis,» selgitas julgeolekumees Ervin Oras, kui Virve kurtis, et hoolimata headest eksamihinnetest ta Tartu ülikooli õigusteadust õppima ei pääse.

Väikese tüdrukuna - kui isa koos teiste metsavendadega nende taretoas seina sisse püstolist märki lasi ja ta ise nagu väike punamütsike ühest punkrist teise korvi sees teateid viis - hirmu ei olnud. «Hiljem on hirmu palju olnud - isa, ema, vendade ja iseenda pärast.»

Kui Virve soostus ajakirjanikega rääkima, hoiatas teda arstist tütar Viivika: «Ära sa liiga palju räägi, kunagi ei tea, kuidas aeg keerab ja siis võib jutt iseenda vastu pöörata.»

Mineviku hirmud taganevad raskelt.