Täiesti salajane

Eks. nr 3

A R U A N N E

Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee 4. osakonna agentuur– ja operatiivtöö kohta 1955. aastal

Nagu NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva RJK käskkirjad ette nägid, pööras osakond 1955. aastal peamist tähelepanu kodanlik–natsionalistliku põrandaaluse riismete likvideerimisele vabariigis, välismaal paiknevate eesti natsionalistlike keskuste õõnestustegevuse tõkestamisele ning endiste kodanlike poliitiliste parteide ja organisatsioonide liikmete, kirikutegelaste ja sektantide hulka kuuluvate nõukogudevastaste elementide läbitöötamise aktiviseerimisele.

Pöörasime erilist tähelepanu sellele, et parandada agentuuraparaadiga tehtava töö kvaliteeti ja soetada uut väärtuslikku agentuuri, mis oleks võimeline tõhusalt abistama riikliku julgeoleku organeid võitluses meie riigi vaenlaste vastu.

Tänu teostatud agentuur– ja operatiivmeetmetele on 1955. aastal kokku arreteeritud, tapetud, legaliseeritud ja profülaktikale allutatud 309 inimest.

Sealhulgas on:

Kinni peetud ja arreteeritud välismaal paikneva natsionalistliku keskuse emissare ja välismaa luure agente — 1

Arreteeritud jõukude liikmeid ja üksikbandiite — 15

Tapetud jõukude liikmeid ja üksikbandiite, kes osutasid relvastatud vastupanu — 6

Kindlaks tehtud bandiite, kes lõpetasid elu enesetapuga — 4

Legaliseeritud bandiite — 4

Arreteeritud natsionaliste (sealhulgas noorteorganisatsioonide liikmeid ja nõukogudevastaste dokumentide autoreid) — 9

RJK poolt kinni peetud ja miilitsa poolt arreteeritud illegaale — 7

Sealhulgas on:

a) kodanlikke natsionaliste — 5

b) bandiidijõukude abistajaid — 14

c) Saksa okupantide käsilasi — 128

d) kulakuid, desertööre ja muid illegaale — 41

Profülaktikale on allutatud noorte nõukogudevastaste organisatsioonide liikmeid ja nõukogudevastaste dokumentide autoreid — 75

Relvastatud natsionalistliku põrandaaluse riismete likvideerimise tulemusena on konfiskeeritud:

Aruandeperioodil on 4. osakond teostanud mitu edukat agentuur– ja operatiivüritust välismaal paiknevate eesti natsionalistlike keskuste õõnestustegevuse tõkestamiseks ja natsionalistliku põrandaaluse riismete likvideerimiseks Eestis.

Kõige iseloomulikumad üritused ja realiseeritud toimikud on olnud järgmised.

Üritused välismaal

1955. aastal jätkati ja arendati vastuluureüritusi nende eesti emigrantide nõukogudevastaste keskuste vastu, mis tegid koostööd välismaa luureorganitega.

Teatavasti rajasime 1954. aasta lõpus meie poolt legendeeritud natsionalistide põrandaaluse rühma nimel "tugipunkti" Saaremaa rannikul selleks, et üle võtta välismaal paiknevate nõukogudevastaste keskuste illegaalsed sidekanalid natsionalistidega Eestis, et luua vajalikud tingimused nende keskuste emissaride ja välismaa luureorganite agentide kinnivõtmiseks, keda meile sisse tuuakse, aga ka selleks, et toimetada meie agentuuri välismaale.

Selle kanali kaudu toimetati 1954. aasta sügisel Inglismaale ENSV MN juures asuva RJK agent "Sulg", kes esines natsionalistliku põrandaaluse esindajana, ning võeti vastu Eesti territooriumile Inglismaalt saabunud Londoni luurekeskuse agent "Harri", kes seejärel arreteeriti.

Pärast seda, kui olime emissari "Harri" hoolikat tundma õppinud ja üle kontrollinud, värbasime ta 1955. aastal omakorda agendiks ja praegu kasutatakse teda meie organite agendina üritustes, mida rakendatakse Londoni luurekeskuse vastu.

Möödunud aastal lõime legendeeritud põrandaaluse nimel Londoni luurekeskusega regulaarse raadioside, kasutades selleks agenti ja radisti "Ottot" (välismaa natsionalistliku keskuse emissar, kelle olime juba varem ülevärvanud), ENSV MN juures asuva RJK kaastöölist, kelle me sellele keskusele "Vello" hüüdnime all ette söötsime, ja emissari "Harrit", kelle me 1955. aastal üle värbasime. Peale selle osaleb "Otto", "Vello" ja "Harri" saatjaid kasutades raadiomängus ENSV MN juures asuva RJK kaastööline, kelle me inglastele hüüdnime "Karl" all ette söötsime, temal kui põrandaaluse rühma juhi osa täitjal on keskusega sidepidamiseks oma šifrid.

Tänu nende meetmete aktiivsele rakendamisele valmistasime ette ja viisime 1955. aasta kevadel edukalt läbi operatsiooni Saaremaa rannikul, Inglise luure tõi sinna spetsiaalse kaatriga tagasi meie agendi "Sulg" ja viis Inglismaale kaasa ENSV MN juures asuva RJK agendi "Piilu", kes oli selleks varakult ettevalmistatud ning kelle ülesandeks oli sisse imbuda luurekooli.

Et meie meetmeid šifreerida, saadeti sama operatsiooni käigus Inglismaale tagasi Londoni luurekeskuse emissar "Albert", ta oli Eestisse toimetatud 1953. aastal ja viibis kogu aeg meie legendeeritud rühma koosseisus, teda kasutati pimesi meie töös Londoni luurekeskuse vastu.

Meil olemasolevatel andmetel imbus agent "Piilu" edukalt sisse Londoni luurekooli, selle lõpetamise järel peab ta 1956. aasta kevadel Eestisse tagasi tulema.

Inglise luurekeskus saatis agendi "Sulg" kaudu meie poolt legendeeritud "Karli" natsionalistlikule rühmale 444 400 rubla raha, summutiga automaate, lahingupadruneid, binokli, šifreerimisbloknoote, kvartse, signaaltule seadme, portatiivse raadioaparaadi, salakirjakopeere, Eesti topograafilisi kaarte, välitelke jm., aga ka "Karlile", "Ottole" ja "Harrile" adresseeritud kirjad eesti emigrantide Londoni peameestelt, tuntud natsionalistidelt TORMALT ja REBASELT.

Peale selle esitas agent "Sulg" riikliku julgeoleku organitele operatiivses mõttes väärtuslikke materjale, mis käsitlevad emigrantlike natsionalistlike keskuste tegevust välismaal, nende sidemeid välismaa luureorganitega ja ühist nõukogudevastast tegevust. Praegu kasutatakse agenti "Sulg" jätkuvalt vastuluureüritustes "Berkut".

1956. aasta kevadeks valmistame selles asjas ette järjekordseid operatsioone, et vastu võtta meie Londonis asuv agent "Piilu" ning saata kaks meie agenti välismaale, et nad seal natsionalistlikesse keskustesse sisse imbuksid.

Peale selle rakendatakse meetmeid, et korraldada "Karli" kui "natsionalistliku rühma" ühe legendeeritud juhi kohtumine eesti emigrantlike keskuste peameestega välismaal.

Rööbiti sellega saadeti 1955. aastal NSV Liidu kirikute delegatsiooni koosseisus legaalseid kanaleid pidi Soome ja Inglismaale Eesti NSV MN juures asuva RJK agent "Jüri".

"Jüri" sai Helsingis ja Londonis viibides edukalt hakkama talle antud ülesannete täitmisega, lõi Soome luteri ja Inglismaa anglikaani kiriku juhtidega isikliku kontakti ning leppis nendega põhimõtteliselt kokku võimaluse saata Eesti luteri kiriku esindajaid õppima Soome ja Inglismaa teoloogiaülikoolidesse.

Meie ülesandel saatis "Jüri" 1955. aasta detsembris kirjad Soome luteri kiriku piiskopile GULINILE ja anglikaani kiriku kanoonikule WADDAMSILE, milles teatas, et on valmis saatma Eestist 2–3 inimest õppima Soome ja Inglismaa teoloogiaülikoolidesse. Ühtlasi palus "Jüri", et GULIN ja WADDAMS teataksid talle, millistel tingimustel eesti teoloogid ülikoolidesse vastu võetakse ja kuidas neid aineliselt kindlustatakse.

Kavatseme kasutada seda legaalset kanalit ka edaspidi, et toimetada luterlike kirikutegelaste hulgast värvatud ja kontrollitud agentuuri välismaale sel eesmärgil, et nad imbuksid sisse emigrantlikesse kirikuringkondadesse ja natsionalistlikesse keskustesse.

Sel eesmärgil on välja valitud agendid "Sergei" ja "Djadja", neid uuritakse ning saadame üksikasjalikud õiendid–iseloomustused nende kohta välja täiendavalt.

Meie ülesandel lõi "Jüri" Londonis kontakti ka meid huvitavate silmapaistvate eesti emigrantidega: niinimetatud "Inglismaa Eestlaste Ühingu" esimehe teoloogiadoktor TAUL, Jaaguga ja kodanliku Eesti endise saadikuga Inglismaal TORMA, Augustiga.

Et tugevdada loodud sidemeid TORMA ja TAULIGA, saatis "Jüri" neile 1955. aasta detsembris kirjad, milles väljendas lootust, et tal kujunevad nendega sõbralikud suhted.

Natsionalistide relvastatud rühma likvideerimine

1954. aasta oktoobris avas ENSV MN juures asuva RJK 4. osakond esialgse operatiivkontrolli toimiku REINHOLD, Herta Gustavi tütre kohta, kes on sündinud 1917. aastal Tallinnas, tal on lõpetamata kõrgem haridus, elab Tallinnas.

Toimik REINHOLDI kohta seati sisse agentidelt "Kask" ja "Nael" saadud andmete alusel, et REINHOLD, H. mees, tolle vend ja viimase naine ning keegi VARJU varjavad end alates 1944. aastast nõukogude võimuorganite eest ENSV Elva ja Tartu rajooni territooriumil ning et REINHOLD, Herta külastab neid perioodiliselt ja varustab toiduainetega.

Rakendatud meetmete tulemusena tehti kindlaks, et REINHOLD, Theodor Peetri p, kes on sündinud 1909. aastal ja kel on kõrgem juriidiline haridus, lõpetas 1936. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja töötas hiljem samas tsiviilõiguse vanemassistendina.

1941. aastal, Isamaasõja alguses, asus ta Tartu maakonnas mässulise "metsavendade" rühma etteotsa. See rühm vallutas enne sakslaste tulekut Eestisse Ulila elektrijaama, kusjuures mässulised tapsid mõned hävituspataljoni võitlejad.

Kui Eesti oli Saksa vägede poolt okupeeritud, astus REINHOLD, T. P. organisatsiooni Omakaitse ning teda autasustati aktiivse tegevuse eest II järgu Ristiga. 1942. aasta veebruaris, olles määratud Tartu Ülikooli üliõpilaskonna magistriks, kirjutas ja avaldas ta teravalt nõukogudevastase artikli pealkirjaga "Üliõpilaskond ja rahvas".

1944. aastal lõpetas REINHOLD Saksamaal saksa ohvitseride kooli ja määrati pataljoniülemaks.

REINHOLD, Edgar Peetri p, sündinud 1912. aastal, lõpetamata keskharidusega, pärit taluniku–kulaku perest, astus 1941. aastal vabatahtlikult mässulisse "metsavendade" rühma ning võttis osa Ulila elektrijaama vallutamisest relvajõul.

Kui Saksa väed jõudsid Puhja valda, astus ta vabatahtlikult sõjalisse fašistlikku organisatsiooni Omakaitse. 1944. aastal mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke, ta on võtnud osa lahingutest Nõukogude vägede vastu.

REINHOLD, Linda Reinu t, sündinud 1912. aastal ja pärit taluniku–kulaku perekonnast, REINHOLD, E. P. naine.

REINHOLD, Linda hoidus 1949. aastal kõrvale väljasaatmisest ja läks põranda alla.

VARJU, Leopold Reinu p, sündinud 1910. aastal, kulak.

Astus 1941. aastal vabatahtlikult mässulisse "metsavendade" jõuku ja võttis osa Ulila elektrijaama vallutamisest relvajõul.

Kui Saksa väed okupeerisid Puhja valla, astus ta vabatahtlikult organisatsiooni Omakaitse, seejärel astus 37. politseipataljoni, tal oli veltveebli aukraad ja ta teenis seal niikaua, kuni Nõukogude väed ajasid sakslased Eestist välja. Nimetatud pataljonis oli ta tankitõrjekahuri komandör, ta on osa võtnud karistusekspeditsioonidest nõukogude partisanide vastu.

Aktiivse tegevuse eest politseipataljonis autasustas Saksa väejuhatus teda II järgu Raudristiga.

Nimetatud natsionalistide tagaotsimise käigus saadi agendilt "Kask" andmeid, et end samas rajoonis varjav illegaal PUSKAR, A. P. teab kohta, kus nad end peidavad. Sellega seoses peeti Puskar salaja kinni ja värvati agendiks.

Meie ülesannet täites tegi Puskar kindlaks, et REINHOLD, T. P. varjab end Reitsaare metskonna metsamassiivis. Neid andmeid kasutades teostati 2. märtsil 1955. aastal tšekistide lahinguoperatsioon, mille tulemusena võeti REINHOLD, T. P. ja end temaga koos varjav tema naine REINHOLD, Herta nende poolt ehitatud punkris kinni.

Kinnipidamisel võeti REINHOLDIDELT ära: kolm vintpüssi, üks püstol, 100 lahingupadrunit, raadioaparaat, REINHOLD, T. P. omakäeline päevik, milles on nõukogudevastaseid sissekandeid, ja mitmesugust kirjandust.

Agentuurmeetmete abil ja REINHOLD, T. P. asjas teostatud juurdluse käigus tehti kindlaks, et põranda all viibides oli tal side end Karisto soo punkrites varjavate venna REINHOLD, Edgari ja VARJUGA.

Käesoleva aasta 20. aprillil teostatud tšekistide lahinguoperatsiooni käigus võeti VARJU, L. R. ja REINHOLD, E. P. kinni ning arreteeriti, kinnipeetutelt võeti ära: automaat PPŠ, vene vintpüss, püstol ja 300 lahingupadrunit.

RAUDS–PÄRNAMETSA bandiidirühma likvideerimine

ENSV MN juures asuva RJK Rakvere rajooni aparaat otsis taga bandiite, eestlasi RAUDS, Ants Johannese poega, kes on sündinud 1908. aastal, PÄRNAMETS, Herbert Johannese poega, kes on sündinud 1921. aastal, ja GUTMAN, Oskar–Johannes Annete poega, kes on sündinud 1910. aastal.

Bandiitide RAUDSI ja PÄRNAMETSA tagaotsimise käigus saadi ENSV MN juures asuva RJK Rakvere rajooni aparaadi agendilt "Linda" andmeid, et nimetatud bandiidid varjavad end koos kolme teise illegaaliga spetsiaalselt sisustatud punkris, mis asub metsamassiivis Rakvere rajooni Rägavere külanõukogu Kaasiksoo küla lähedal.

Käesoleva aasta 3. mail läbiviidud operatsiooni tulemusena punker avastati ning selles asunud bandiidid RAUDS, Ants, PÄRNAMETS, Herbert, GUTMAN, Oskar ning illegaalid KULLI, Salme ja RAUDS, Ida võeti kinni.

Kinnipeetute tunnistuste ja olemasolevate agentuurandmete alusel on kindlaks tehtud, et 1944. aasta märtsis laskis RAUDS isiklikult maha kaks nõukogude partisani.

Pärast ENSV territooriumi vabastamist Saksa okupantidest läks RAUDS, kes kartis vastutust sooritatud kuritegude eest, põranda alla, organiseeris 12 inimesest koosneva bandiidirühma ja asus selle etteotsa. Nimetatud bandiidirühm sooritas nõukogude ja parteiaktiivi vastu 7 terroriakti.

Pärast bandiidirühma purustamist 1947. aastal RAUDS ja tema naine kadusid, aga 1950. aastal lõi ta sideme üksikbandiitide PÄRNAMETSA ja GUTMANIGA, kes varjasid end nõukogude võimuorganite eest, sest olid olnud sakslaste käsilased ja osalenud relvastatud röövimistes.

Kui RAUDS, PÄRNAMETS ja GUTMAN vahistati, võeti neilt ära automaat, kaks püstolit, jahipüss ja lahingupadrunid nende jaoks.

KULLI, Salme ja RAUDS, Ida legaliseeriti, sest nende sooritatud kuriteod olid tühised.

Bandiidirühma "Roheline Sandarmeeria" likvideerimine

3. augustil 1953. aastal avastati ühe kilomeetri kaugusel Põltsamaa linnast nõukogudevastane lendleht, selles ähvardati jahimehi ja metsavahte, kes teatavad riikliku julgeoleku organitele bandiitide asukohtadest. Lendleht kandis allkirja "Roheline Sandarmeeria".

1953. aasta detsembris tapsid tundmatud kurjategijad automaadilaskudega läbi akna oma kodus Põltsamaa rajooni Kolga–Jaani külanõukogu metsavahi TEDERI.

1954. aasta septembris tapeti lasuga tulirelvast oma maja lähedal puukuuris sama külanõukogu kolhoosi "Tee Kommunismile" metsavaht VEERMAN. Kuriteopaigas leiti kiri, milles oli öeldud, et see on akt "Rohelise Sandarmeeria" poolt VEERMANILE langetatud otsuse täideviimise kohta tema sidemete pärast riikliku julgeoleku organitega. (TEDERIL ja VEERMANIL ei olnud mitte mingisuguseid sidemeid riikliku julgeoleku või miilitsaorganitega.)

Kui end "Roheliseks Sandarmeeriaks" nimetavaid bandiite ja terroriste taga otsiti, saadi 12. septembril 1955. aastal teade, et tundmatud kurjategijad on Kolga–Jaani külanõukogu Soosaare kolhoosist röövinud hoburakendi ja kolm kotti nisu.

Organiseeriti jälitamine, mille käigus tabati röövlid Suure–Jaani rajoonis Peenaste metsas. Puhkenud tulevahetuses sai üks bandiitidest surma, ülejäänutel õnnestus aga kaduda (tapetu isik on seniajani kindlaks tegemata).

Bandiitide tagaotsimise jätkamisel saadi andmeid metsas asuva punkri kohta, milles elati. 21. septembril 1955. aastal punker blokeeriti. Kui operatiivrühm tegi ettepaneku välja tulla ja alla anda, vastasid bandiidid sellele automaatide ja kuulipilduja tulega ning hakkasid õhkima punkri juurdepääsudele eelnevalt paigutatud miine.

Puhkenud tulevahetuse tagajärjel plahvatasid punkris olevad miinid ja teised lõhkeained, punker süttis ja põles ära. Bandiitide vastupanu lakkas.

Kui bandiitide asukohta viivad juurdepääsud demineeriti, avastati mõne meetri kaugusel punkrist bandiidi laip, viimase seljakotist leiti dokumendid, mis kinnitasid, et ta kuulus "Rohelise Sandarmeeria" jõuku ja võttis osa terroriaktidest TEDERI ja VEERMANI vastu.

Dokumentide seas oli Põltsamaa rajooni nõukogude aktiivi nimekiri ja valmiskirjutatud "kohtuotsus", mille alusel pidi tapetama Vorošilovi–nimelise kolhoosi esimees SAKS. Tapetus tunti ära NERO, Kalju Villemi p, kes oli sündinud 1929. aastal Põltsamaa linnas ja kes 1950. aasta aprillis deserteerus Nõukogude Armeest.

Operatsioonis osalenute andmeil oli punkris olnud kaks bandiiti. Kuid punkri riismete lahtikaevamisel ja selle lähikonnas teise bandiidi laipa ei leitud. Oletatakse, et bandiidi laip põles ära.

Punkri lahtikaevamisel leiti ja võeti ära suur hulk põlenud relvi: kuulipilduja, 4 automaati, vintpüss, püstol ja suur tagavara lahingupadruneid.

Nero juures leiti dokumendid, mis kinnitavad, et Soosaare kolhoosis toime pandud röövimise ajal tapetud bandiit kuulus "Rohelisse Sandarmeeriasse".

Bandiidi RANDVIIR, Elmari likvideerimine

ENSV MN juures asuva RJK Vändra rajooni aparaat otsis taga terrorijõugu endist liiget RANDVIIR, Elmar Augusti poega, kes on sündinud 1911. aastal Türi rajooni Lelle külanõukogus.

Kui Saksamaa alustas sõjategevust Nõukogude Liidu vastu, organiseeris RANDVIIR kontrrevolutsioonilise mässu, et võtta võimu üle Vändra rajooni Lelle vallas, ja juhtis seda mässu. Mässajad arreteerisid 15 nõukogude aktivisti, kes kõik lasti maha.

Kui Saksa vallutajad jõudsid Vändra rajooni, astus RANDVIIR vabatahtlikult organisatsiooni Omakaitse ja juhtis selle tegevust Lelle vallas kuni 1944. aastani. 1944. aastast kuni 1945. aastani teenis RANDVIIR Saksa sõjaväes.

Pärast sõja lõppu astus RANDVIIR TAURAM, Jüri relvastatud terrorijõuku ja võttis koos teiste bandiitidega korduvalt osa röövimistest nõukogude aktivistide taludes. Pärast jõugu purustamist 1950. aastal varjas RANDVIIR end üksinda.

Tagaotsimise käigus tehti kindlaks, et bandiit külastab perioodiliselt Tõrikõnnu talu Vändra rajooni Kaisma külanõukogus, kus elasid tema armuke HEINLAID, Anna ja tolle vend HEINARU, Pavel. Organiseeriti talu jälgimine.

25. novembril 1955. aastal märkas varitsuses olev operatiivrühm, et tallu on ilmunud mees, kelle tunnused sarnanesid tagaotsitava RANDVIIRU omadega. Talus korraldati viivitamatult läbiotsimine, kuid nagu selgus, oli talus viibinud RANDVIIR operatiivrühma märganud ja põgenenud metsa.

Bandiidi jälitamiseks rakendatud abinõude tulemusena avastas operatiivrühm talust umbes 15 km kaugusel soos maapealse maskeeritud punkri, mis blokeeriti.

Kui tehti ettepanekule välja tulla ja alla anda, avas RANDVIIR operatiivrühma liikmete pihta tulirelvast tule. Puhkes üle kahe tunni kestnud tulevahetus, mille käigus RANDVIIR tapeti.

Punkri ülevaatamisel avastati ja võeti ära: saksa vintpüss, "Mauser"–süsteemi püstol kaliibriga 7,65 mm ja nende juurde veel 70 lahingupadrunit ning suur toiduvaru.

RANDVIIRU laiba tundsid ära tema endine naine ja teised Lelle külanõukogu elanikud.

Terroristi UIBO, Heino likvideerimine

ENSV MN juures asuva RJK Antsla rajooni aparaat otsis taga terroristliku bandiidijõugu endist liiget UIBO, Heino Augusti poega, kes on sündinud 1924. aastal Antsla rajooni Mõniste külanõukogus.

1944. aastal oli UIBO hoidnud kõrvale mobiliseerimisest Nõukogude Armeesse ning liitunud samal aastal ANTSOV, Pauli relvastatud terrorijõuguga. Pärast selle jõugu likvideerimist 1945. aastal läks UIBO teise, TOOMSALU, Auleidi terrorijõuku, kus ta oli kuni 1951. aastani, pärast selle jõugu likvideerimist aga varjas end üksinda.

Jõukudesse kuuludes võttis UIBO otseselt osa mitmetest terroriaktidest nõukogude ja parteiaktiivi vastu ning röövimistest riiklikes ja kooperatiivsetes asutustes. Tema osavõtul tapeti 25. märtsil 1946. aastal hävituspataljoni võitlejad ROMANOV ja RUMM.

1949. aasta suvel tapeti ENSV RJM Valgamaa osakonna ülema asetäitja major SISASK ja tema naine.

Kui UIBOT ja tema elukaaslast TATRIK, Lindat taga otsiti, tehti "PK" abil kindlaks, et neil on side REBANE, Arnoldiga, kes elab Läti NSV Ape rajoonis. Usaldusisiku ARAJA, Maria kaudu organiseeriti REBASE talu jälgimine.

4. oktoobril teatas usaldusisik, et REBASE tallu on tulnud tundmatu naine, kes kirjelduse järgi sarnanes TATRIK, Lindaga.

Operatiivrühm sõitis tallu välja ning 5. oktoobril 1955. aastal avastati seal ja peeti kinni UIBO elukaaslane TATRIK, Linda. Talu peremehe REBASE käest saadi teada, et ka UIBO külastab perioodiliselt tema talu. Seoses sellega korraldati talus varitsus.

Umbes 4 tunni pärast märkas varitsus talule lähenevat bandiit UIBOT. Kui UIBO taheti kinni võtta, püüdis ta püstolist tulistades põgeneda metsa. Jälitamise käigus sai bandiit operatiivrühma poolt avatud automaaditules surma.

TATRIK, Aino on legaliseeritud ning teda töötatakse agentuurselt läbi.

Terroristi PAITSI kinnivõtmine

ENSV MN juures asuva RJK Paide rajoonivoliniku aparaat otsis taga bandiiti ja terroristi PAITS, August Pauline poega, kes on sündinud 1905. aastal ja on rahvuselt eestlane.

1954. aasta juulis suunati bandiit PAITSI abilisi läbi töötama agent "Kindel", kes lõi varsti sideme bandiidi aktiivse abilise TAMM, Verneriga. TAMM jutustas agendiga "Kindel" suheldes talle oma sidemetest bandiit PAITSIGA ja lubas korraldada kohtumise temaga, kuid teadmata põhjusel jäi PAITS 1954. aasta augustis kohtumisele agendiga "Kindel" tulemata.

Et agendil "Kindel" ei olnud võimalik luua sidet PAITSIGA isiklikult, kutsuti 24. detsembril 1954. aastal välja ja kuulati üle Tamm, Verner Juliuse p, kes ülekuulamisel kinnitas, et tal on sidemeid bandiit PAITSIGA, ja ütles, et viimane varjab end perioodiliselt KÄSPERE, Elvine talus. Pärast ülekuulamist värvati Tamm agendiks varjunimega "Rist" ja ta saadeti PAITSI jälitama.

13. jaanuaril 1955. aastal teatas "Rist", et bandiit PAITS asub KÄSPERE, Elvine talus. Tänu rakendatud abinõudele pidas operatiivrühm PAITSI kinni ja arreteeris ta.

Teostatud juurdlusega on kindlaks tehtud, et PAITS kuulus okupatsiooni ajal sõjalisse fašistlikku organisatsiooni Omakaitse, mille koosseisus võttis osa Nõukogude kodanike arreteerimistest.

Pärast ENSV vabastamist Saksa anastajatest läks PAITS, kes kartis vastutust oma varasema tegevuse eest, põranda alla ja liitus JAKOVETSI relvastatud terrorijõuguga.

JAKOVETSI jõuk pani erineval ajal toime viis terroriakti nõukogude aktivistide vastu ja üle 10 relvastatud röövimise kooperatiivkauplustes, riigiasutustes ja kolhoosnike üksiktaludes. PAITS on arreteeritud ja süüdi mõistetud.

Bandiidi ARJUKESE kinnivõtmine

ENSV MN juures asuva RJK Räpina rajooni aparaat otsis taga bandiiti ARJUKESE, Gustav Juhani poega, kes on sündinud 1913. aastal, rahvuselt eestlane ning kes kuulus Saksa okupatsiooni ajal organisatsiooni Omakaitse, kus ta oli Tartu maakonna Perepalu kordoni ülema asetäitja. 1941. aastal võttis ta nimetatud organisatsiooni koosseisus osa lahingutest taganevate Nõukogude Armee väeosadega. 1945. aastal mobiliseeriti ta Nõukogude Armeesse, kuid deserteerus sõjaväest peagi, läks põranda alla ja liitus KALDMAA, Richardi jõuguga, kus ta oli kuni 1954. aastani. Pärast KALDMAA jõugu likvideerimist varjas ARJUKESE end üksinda. KALDMAA jõugu koosseisus võttis ta osa Järvselja kooperatiivi, Lintse meierei ja Räpina rajooni Konsa talu relvastatud röövimisest.

Bandiit ARJUKESE tagaotsimisel kasutati usaldusisikut MÄRTSONI, ta lõi meie ülesandel lähedased suhted bandiidi elukaaslase KLIIMAN, Almaga, viimane rääkis usaldusisikule, et talvel oli ta süstemaatiliselt kohtunud bandiit ARJUKESEGA kodanik HÄRSBERG, Salme talus, mis asub Räpina rajooni Tooste külas, ja et järgmine kohtumine olevat määratud 10. aprillile 1955. aastal.

HÄRSBERGI talu juurde, kus KLIIMAN pidi kohtuma bandiit ARJUKESEGA, paigutati 1955. aasta 10. aprilli öösel kell 3 salajane varitsus, kes võttis bandiidi kinni. ARJUKESE on arreteeritud ja süüdi mõistetud.

Bandiidi PUUMETS, Evaldi arreteerimisest

Tänu läbiviidud agentuur– ja operatiivmeetmetele ning tööle sugulussidemetega tuli ENSV MN juures asuva RJK Pärnu–Jaagupi rajoonivoliniku aparaati 27. septembril 1955. aastal oma süüd üles tunnistama ja legaliseeriti PUUMETS, Evald Madise p, kes on sündinud 1913. aastal Pärnu–Jaagupi rajooni Velise külanõukogus ja sotsiaalselt seisundilt kulak, ta on GERLETI terroristliku bandiidijõugu (likvideeritud) endine liige.

PUUMETSA kohta oli teada, et varsti pärast Suure Isamaasõja puhkemist 1941. aastal osales ta kontrrevolutsioonilises mässus, mis võttis võimu üle endise Velise valla territooriumil.

Mässulised arendasid aktiivset tegevust, et nõukogude ja parteiaktiivi välja selgitada ja represseerida. 1941. aasta suvest kuni 1944. aasta sügiseni oli PUUMETS organisatsiooni Omakaitse rühmaülem.

Pärast Saksa röövvallutajate väljakihutamist Eesti NSV territooriumilt varjas PUUMETS ennast kuni 1947. aastani ja seejärel legaliseerus.

1949. aastal tunnistati PUUMETSA perekond kulakuteks ja nad kuulusid Eesti NSVst väljasaatmisele. PUUMETS ja tema naine PUUMETS, Aglaida hoidusid väljasaatmisest kõrvale, läksid põranda alla ja liitusid GERLETI jõuguga.

PUUMETS võttis koos teiste bandiitidega 1949. aasta aprilli lõpus osa relvastatud kallaletungist kolhoosi "Kalev" esimehele, keda bandiidid peksid ja röövisid.

30. juulil 1952. aastal korraldati GERLETI bandiidijõugu purustamiseks tšekistide operatsioon, mille käigus PUUMETS, Aglaida tapeti, pärast seda varjas PUUMETS end üksinda. Arreteerisime PUUMETSA 4. novembril 1955. aastal.

Uurimine PUUMETSA asjas on lõpule viidud, tema toimik on kohtualluvuse korras üle antud sõjaväeprokurörile.

1941. aastal, varsti pärast seda, kui sakslased olid vallutanud Eesti NSV territooriumi, astus MUINASMAA vabatahtlikult politsei abirühma, okupatsioonivõimud olid selle loonud, et viia läbi karistusoperatsioone nõukogude ja parteiaktiivi vastu, selle rühma koosseisus võttis ta osa Nõukogude kodanike arreteerimistest ja mahalaskmistest. Nimetatud rühm arreteeris ja laskis maha uusmaasaaja NUGISE, tema naise, nende alaealise poja ja koduabilise, nõukogude aktivistid RUDISAARE ja LAUGU koos naisega ning Kabala valla täitevkomitee esimehe asetäitja ema LAOS, Kadri.

Pärast Eesti vabastamist Saksa okupantidest läks MUINASMAA 1945. aasta märtsis põranda alla. Alguses varjas ta end koos bandiitide PÄRTELI (arreteeritud), SIPELGA (arreteeritud) ja NATUSEGA (legaliseeritud), seejärel varjas end üksinda. Peidupaiku ja toiduaineid andsid talle tema lähedased sugulased vend ja naine.

Tänu rakendatud agentuur– ja operatiivmeetmetele ning tööle MUINASMAA teadaolevate sidemetega kallutati ta tulema oma süüd üles tunnistama ning kuna ta oli toime pannud raskeid kuritegusid, ta arreteeriti.

Kui MUINASMAA tuli oma süüd üles tunnistama, andis ta ära vintpüssi, püstoli "Parabellum" ja lahingupadrunid nende juurde.

Meetmed natsionalistliku põrandaaluse liikumise riismete lagundamiseks

Tänu agentuur– ja operatiivtööle, mille eesmärgiks oli lagundada natsionalistlikku põrandaalust liikumist, peamiselt selle seda osa, kes polnud toime pannud raskeid kuritegusid, tuli aruandeperioodil ENSV MN juures asuvasse RJKsse oma süüd üles tunnistama 167 illegaali, kes legaliseeriti.

Kui mõne legaliseeritu kohta oli operatiivset tähelepanu pälvivaid andmeid, töötati nad agentuurselt aktiivselt läbi ja hiljem arreteeriti.

Nii näiteks legaliseerisime 1954. aasta juulis SCHUMANN, Albert–Alfred Friedrichi poja, kes on sündinud 1918. aastal ENSVs Järvamaal, ta oli varem likvideeritud PARTSI terrorijõugu endine liige ja oli alates 1947. aastast põranda all. Minevikus oli ta kuulunud sõjalisse fašistlikku organisatsiooni Omakaitse.

Pärast legaliseerimist töötati SCHUMANNI läbi agentuurselt. Läbitöötamise käigus tehti kindlaks, et ta oli pärast legaliseerimist kirjutanud ähvardava sisuga nõukogudevastaseid anonüümkirju ning säilitanud ebaseaduslikult relva, mida ta polnud legaliseerimise ajal ära andnud.

Nende andmete alusel arreteerisime SCHUMANNI. Läbiotsimisel tema korteris leiti ja võeti ära välismaine püstol ja 11 detonaatorikapslit. SCHUMANN on mõistetud 10 aastaks parandusliku töö laagrisse.

1954. aasta augustis legaliseerisime:

VIGEL, Jaan Gustavi poja, kes on sündinud 1906. aastal Põltsamaa rajooni Kiuma külas. 1948. aastal hoidus ta kulakuna kõrvale väljasaatmisest ja liitus ROOTS, Jaani jõuguga, mille koosseisus sooritas mitu relvastatud röövimist.

JUKS, Ludvig Daniili poja, kes on sündinud 1915. aastal Võrumaal.

Kartes vastutust selle eest, et ta oli teeninud organisatsioonis Omakaitse, läks ta 1944. aastal, pärast Saksa okupantide väljakihutamist, põranda alla, liitus ROOTS, Jaani jõuguga ning võttis koos selle jõugu liikmetega osa mitmetest röövkallaletungidest. Alates 1952. aastast, pärast seda kui ROOTS, Jaani jõuk oli likvideeritud, VIGEL ja JUKS aktiivsust ei ilmutanud.

Agentuur– ja operatiivmeetmete tulemusena, mis viidi läbi agendi "Kaigas" abil, legaliseerisime VIGELI ja JUKSI 1954. aasta augustis ja septembris ning neid hakati agentuurselt aktiivselt läbi töötama.

Läbitöötamise käigus saadi andmeid, et VIGEL ja JUKS kavatsevad jälle minna põranda alla. Nende andmete alusel arreteeriti nad 1955. aasta oktoobris. VIGELILE mõisteti 25 aastat ja JUKSILE 10 aastat parandusliku töö laagrit.

1955. aastal oleme kõigist legaliseeritutest arreteerinud 7 inimest.

Noorte natsionalistlike organisatsioonide likvideerimine

1955. aastal paljastati Tallinnas ja vabariigi rajoonides 4 noorte nõukogudevastast organisatsiooni:

a) "Eesti Vabariiklik Noorte Põrandaalune Partisanide Komitee", lühendatult "PPK", arvuliselt 41 inimest;

b) "Roheline Kaardivägi", arvuliselt 7 inimest;

c) "Eesti Vabastusrood", arvuliselt 5 inimest;

d) "Must Kass", arvuliselt 6 inimest.

Nimetatud nõukogudevastaste organisatsioonide liikmete koguarvust on arreteeritud 5 inimest (neist 2 inimest miilitsa poolt) ja profülaktikat on tehtud 58 inimesega.

Likvideeritud nõukogudevastastest organisatsioonidest pakub kõige suuremat huvi niinimetatud "Eesti Vabariiklik Noorte Põrandaalune Partisanide Komitee" (lühendatult "PPK"), selle rajasid 1955. aastal Viljandi töölisnoorte õhtukooli õpilased PÕRK, Ants, kes on sündinud 1938. aastal, ja AUDLA, Endel, kes on sündinud 1937. aastal.

Läbitöötamise ja juurdluse käigus tehti kindlaks, et selle organisatsiooni juhid seadsid oma eesmärgiks teha õõnestustööd Eesti NSVs kehtiva riigikorra vastu.

Organisatsioonil oli oma põhikiri, milles olid esitatud organisatsiooni ülesanded ja struktuur, selle liikmete ja juhtide õigused ja kohustused.

Organisatsiooni juhiks oli PÕRK, tema abiliseks Viljandi rajoonis oli AUDLA, Endel.

Vastavalt põhikirjale pidi rajooniorganisatsioon koosnema kolmest malevast, millest igaühes oli kolm rühma, viimased pidid koosnema viiest salgast (lülist) ja igasse salka pidi kuuluma 5 inimest.

Tegelikult neid allüksusi olemas ei olnud ja organisatsioon koosnes põhiliselt eeldatavate allüksuste niinimetatud juhtidest.

Kokku tehti Viljandi linnas kindlaks 27 ja teistes rajoonides 14 liiget, neist 11 inimest olid eeldatavate salkade ja rühmade juhid, kes valisid ja värbasid uusi liikmeid iseseisvalt.

Näiteks allüksuste juhid ASU, Arne oli värvanud 3 ja LOOGA, Enno 4 liiget. Eriti aktiivselt tegelesid uute liikmete värbamisega organisatsiooni juhid PÕRK ja AUDLA ise. Värvatutelt võeti individuaalne kirjalik vandetõotus, selles kohustusid organisatsiooni vastuvõetud liikmed vastuvaidlematult täitma juhtkonna mis tahes ülesandeid ja hoidma täielikus saladuses kõike, mis puudutas nende tegevust "PPK" ülesandel.

PÕRKI kavatsuse järgi pidi organisatsioon olema ülevabariigilise ulatusega. Sel eesmärgil võttis ta ühendust oma mõttekaaslastega, kes elasid teistes linnades, ja andis neile ülesande liikmeid värvata.

Näiteks asus Tallinna Kalandustehnikumis tema näpunäidetel analoogilist nõukogudevastast organisatsiooni looma KULLAS, Mati, kes ülekuulamisel tunnistas, et PÕRK oli ta nõukogudevastase organisatsiooni liikmeks värvanud juba 1950. aastal, kuid kuni 1955. aasta veebruarini ei olevat ta nõukogudevastases tegevuses osalenud. 1955. aasta veebruaris sai ta PÕRKILT ülesande luua Tallinnas nõukogudevastane organisatsioon ja asus liikmeid värbama, kuid ta jõudis värvata ainult ühe sellesama tehnikumi õpilase LOOTSMAN, Arvi, kellele ta tegi ettepaneku värvata iseseisvalt uusi liikmeid tehnikumi ühiselamus elavate õpilaste seast.

PÕRK viis mõned oma kuritegelikud kavatsused ellu ja heiskas koos "PPK" liikmete LETTE, M. E. ja LOOGA, E. A.–ga Viljandi luteri kiriku katusele ööl vastu 1955. aasta 24. veebruari, Eestis kodanliku võimu kehtestamise aastapäeva, endise Eesti kodanliku vabariigi sinimustvalge lipu ning ööl vastu sama aasta 27. veebruari kiskusid nad majade seintelt maha ja varastasid 6 riigilippu, mis olid heisatud Eesti NSV Ülemnõukogu ja kohalike nõukogude organite valmiste puhul.

PÕRKI ja AUDLA tunnistuste kohaselt olevat nende nõukogude võimule vaenulikud veendumused välja kujunenud nende poolt loetud nõukogudevastaste raamatute ja välismaa raadiosaadete mõjul. Peale selle olid nad 1950. aastal kuulunud ka nõukogudevastasesse organisatsiooni, mille oli loonud MOOSTE, Heino (teenib aega Nõukogude Armees).

"PPK" organiseerijad ja aktiivsed juhid PÕRK ja AUDLA on arreteeritud. Uurimisel tunnistasid nad oma nõukogudevastase tegevuse täielikult üles ja kinnitasid olemasolevaid andmeid nende poolt loodud organisatsiooni teiste liikmete tegevuse kohta.

ENSV Ülemkohtu otsusega karistati PÕRKI 8 ja AUDLAT 5 aastase kinnipidamisega parandusliku töö laagris. Ülejäänud "PPK" liikmetega on läbi viidud profülaktiline töö.

Nõukogudevastaste dokumentide autorite ja levitajate
tagaotsimise tulemused

1955. aastal levitati Eesti NSV territooriumil nõukogudevastaseid lendlehti 19 korral kokku 199 eksemplaris ja avastati 29 anonüümset nõukogudevastast dokumenti. Lendlehti levitati sel teel, et need pandi üles ja pilluti laiali rahvarohketel tänavatel, avalikult kasutatavates kohtades ja koolides. Anonüümseid dokumente saadeti posti teel nõukogude asutustele, parteiorganitele ja üksikisikutele.

Tänu tagaotsimisel tehtud tööle on sama ajavahemiku jooksul kindlaks tehtud 34 anonüümsete nõukogudevastaste dokumentide autorit ja levitajat, selle tulemusena on avastatud 57 eksemplari lendlehe levitamine 12 juhul ja 75 anonüümse dokumendi levitamise juhtumit.

Kindlakstehtud autoritest on arreteeritud 7, võetud läbitöötamisele 10 ning tehtud profülaktikat 17 inimesega. Kaks nõukogudevastaste lendlehtede autorit ja levitajat osutusid bandiitideks ja terroristideks ning mõlemad on nende kinnipidamiseks korraldatud operatsiooni ajal tapetud.

Avastatud juhtumitest on kõige iseloomulikumad järgmised.

1954. aasta novembris saatis tundmatu isik Ülemaailmsele Rahunõukogule posti teel kaks nõukogudevastase ja natsionalistliku sisuga kirja.

Kirjade sisust, esituse stiilist ja valmistamisviisist lähtudes oletasime, et mõlema dokumendi autoriks on küllaltki haritud inimene, kes teab hästi eesti rahva ajalugu ning keda või kelle sugulasi on represseeritud, sest kirjas on peale nõukogudevastaste väljaastumiste esitatud nõudmine vabastada NSV Liidu vanglates kinnipeetavad vangid.

1955. aastal saatis tagaotsitav autor posti teel kirja Rahunõukogu Presiidiumi aadressil Joliot–Curie'le kolmanda anonüümse nõukogudevastase dokumendi, selle uurimise käigus avastati teksti lõpus tindiga hoolikalt mahatõmmatud sõnad. ENSV MN juures asuva RJK 3. osakonna keemiaeksperdid taastasid mahatõmmatud teksti, milleks olid nimi Ülo ja aadress.

Neid andmeid kasutades tehti kindlaks autor, selleks osutus LUPPE, Ülo Oskari p, sündinud 1927. aastal.

Kui LUPPE isikut agentuurselt ja operatiivselt kontrolliti, tehti kindlaks, et tema isa oli minevikus olnud Eesti kodanliku sõjaväe vanemohvitser ja kodanliku Eesti sõjaväe ringkonnakohtu liige. Aastatel 1918–1919 võttis ta osa lahingutest Punaarmee vastu ja juhtis okupatsiooni ajal Tallinnas "Punaarmee vastu võidelnud veteranide" ühingut, LUPPE, O. J. oli hitlerlaste aktiivne käsilane, mille eest ta pärast Eesti NSV vabastamist Nõukogude vägede poolt arreteeriti ja mõisteti 10 aastaks parandusliku töö laagrisse.

LUPPE, Ülo vend LUPPE, Uno, oli teeninud Saksa sõjaväe SS–vägedes, ta kartis vastutust sooritatud kuritegude eest ja lõpetas elu enesetapuga.

Kui LUPPE, Ülo oli arreteeritud, tunnistas ta üles, et oli valmistanud ja saatnud laiali nõukogudevastaseid ja natsionalistliku iseloomuga kirju ning ütles, et oli sellega tegelenud 5 aastat.

Kuna ta tunnistati süüdimatuks, paigutati ta kohtu kaudu Leningradi krooniliste vaimuhaigete haiglasse sundravile.

1955. aasta aprillis avastati Estonia puiesteel asuva Tallinna 2. keskkooli hoone teadetetahvlil teravalt nõukogudevastase ja natsionalistliku sisuga lendleht, mis konfiskeeriti. Lendleht oli kirjutatud eesti keeles moonutatud käekirjaga tindiga valgele joonelisele paberile.

Autori otsimisel ei andnud 2. keskkooli ja teiste lähedal asuvate koolide õpilaste käekirjade läbivaatamine positiivseid tulemusi.

Agendilt "Naaskel" saadi andmeid, et 1955. aasta aprilli algul oli 2. keskkooli ruumides toimunud 2. ja 22. keskkooli vanemate klasside sõprusõhtu, need koolid asuvad eri linnajagudes. Nende andmete põhjal vaadati läbi 22. keskkooli õpilaste käekirjad, selle käigus avastati käekiri, mis oli väga sarnane sellega, millega oli kirjutatud nõukogudevastane lendleht, käekiri kuulus endisele 11. klassi õpilasele UDAM, Erik Viktori pojale, kes on sündinud 1938. aastal, eestlane, Tallinna Polütehnilise Instituudi I kursuse üliõpilane, elab Tallinnas.

UDAM, E. V. autorlust kinnitasid kaks grafoloogilist ekspertiisi.

Kui UDAMIT agentuurselt ja operatiivselt kontrolliti, tehti kindlaks, et tema isa UDAM, Viktor oli arreteeritud kui Saksa luure agent ning olnud 10 aastat vangis ja jäetud pärast karistusaja ärakandmist eriasumisele.

Ülekuulamisel tunnistas UDAM, Erik, et ta oli nõukogudevastase lendlehe kirjutanud ja üles pannud. Sealjuures tunnistas ta, et tegi seda üksinda, sest ta olevat nõukogude võimu vastu vaenulikult meelestatud, selline meelsus olevat tal kujunenud nende kinnipeetavate mõjul, kes kandsid karistust Vorkutas, kus ta oli koos emaga 1955. aasta jaanuaris isaga kohtumas käinud.

Arreteerimise ajal konfiskeeriti UDAM, Eriku korteris okupatsiooniaegset nõukogudevastast kirjandust, mida ta oli kasutanud kuni arreteerimise päevani.

ENSV Ülemkohus määras UDAM E. V. karistuseks 10 aastat parandusliku töö laagrit.

1955. aasta juunis avastati Tallinna linna 5. miilitsaosakonna ruumides 15 nõukogudevastase ja natsionalistliku sisuga lendlehte. Kõik lendlehed olid värvipliiatsitega käsitsi trükitähtedega kirjutatud valgele joonimata paberile, lendlehtede tekst lõppes allkirjaga "Tabamatu Jaan".

Uurimise käigus tehti kindlaks, et naiskodanik IVA oli 5. miilitsaosakonda üle andnud kolm väljapressimisähvardusega anonüümkirja, mis tema poeg Rein oli saanud posti teel. Lendlehtede ja anonüümkirjade käekirja võrdlemisel tehti kindlaks, et need oli kirjutanud üks ja seesama isiku. See asjaolu andis alust otsida autorit IVA, Reinu tuttavate hulgast. Meiega vesteldes ütles Reinu ema, et ta kahtlustab anonüümkirjade autorina MÄGI, Vellot, sellega seoses võeti viimaselt sündsal ettekäändel trükitähtedega kirjutatud käekirja proovid.

Grafoloogiline ekspertiis kinnitas, et autoriks on MÄGI, Vello Eduardi p, kes on sündinud 1937. aastal ja töötab autobaasis lukksepana.

MÄGI operatiivse kontrollimisega tehti kindlaks, et tema isa hukkus 1941. aastal, kaitstes Tallinna linna Saksa fašistlike vallutajate vastu, ema aga on tööga hõivatud ega tegele poja kasvatamisega peaaegu üldse ning poeg on jäetud omapead. Sellest lähtudes otsustati Vello prokuröri juuresolekul üle kuulata ja viia temaga läbi profülaktiline vestlus.

Ülekuulamisel ei võtnud ta lendlehtede valmistamist ja levitamist omaks. Kuigi me MÄGI, Vellot ülekuulamisel rangelt hoiatasime, et nõukogudevastaste dokumentide valmistamine on lubamatu, valmistas ta pärast ülekuulamist veel 9 nõukogudevastase ja natsionalistliku sisuga lendlehte, mida ta Tallinnas levitas.

MÄGI korteris korraldatud läbiotsimisel leiti pliiatsid ja värvid, mida oli kasutatud lendlehtede tegemiseks.

1. juulil 1955. aastal tegi MÄGI, Vello veel ühe katse levitada nõukogudevastaseid lendlehti, kuid ta peeti kuriteokohal kinni ja arreteeriti.

Eesti NSV Ülemkohus määras MÄGI, V. E. karistuseks 5 aastat parandusliku töö laagrit.

1953. aasta oktoobris sai ENSV SM Miilitsavalitsus posti teel nõukogudevastase ja natsionalistliku sisuga anonüümse dokumendi. Dokumendi sisu ja valmistamisviisi järgi otsustades võis oletada, et selle autoriks on eesti rahvusest isik, kellel on keskharidus ja keda häirib elamispinna kitsikus. Dokumendis oli öeldud, et 26. septembri öösel olevat tundmatud vene rahvusest isikud autorile röövimise eesmärgil kallale tunginud.

Meetmeid anonüümkirja autori leidmiseks rakendati nimetatud oletustest lähtudes.

1954. aasta mais fikseeriti "PK" meetmetega elukondliku sisuga anonüümne dokument, mis oli saadetud Tallinnast Hiiumaa rajooni GOLUB, M–ile. Saatja käekiri sarnanes otsitava autori omaga.

GOLUB, M. agentuurse uurimise teel selgitati välja tema sidemed Tallinnas, nende isikute käekirjade läbivaatamisega tehti kindlaks anonüümse dokumendi autor

KIVISTIK, Helmi Jaani t, sündinud 1917. aastal Eesti NSVs, pärineb keskmiktalupoja perekonnast, tal on 9 klassi haridust, elab sissekirjutamata Tallinnas.

1948. aastal spekuleeris KIVISTIK toiduainetega, miilitsaorganid pidasid ta selle eest kahel korral kinni ning sama aasta novembris mõistis rahvakohus talle spekuleerimise eest 7 aastat vabadusekaotust. 1953. aasta aprillis vabastati ta vangistusest ennetähtaegselt, ta tuli Tallinnasse tagasi ja töötas mitmes asutuses kokana, neis iseloomustati teda negatiivselt. Ta on avaldanud nõukogudevastaseid vaateid.

Tema vend KIVISTIK, Karl Jaani p, sündinud 1910. aastal, osales "metsavendade" relvastatud jõugus ja talle mõisteti 1946. aastal 10 aastat vabadusekaotust.

Tema isa KIVISTIK, Jaan Jaani p, sündinud 1885. aastal, teadis, et Läänemaal oli olemas relvastatud jõuk ja et tema poeg KIVISTIK, Karl võttis osa kuritegelikust tegevusest, kuid ei teatanud sellest nõukogude võimuorganitele, vaid aitas igati kaasa, et poeg saaks end vastutuse kandmise eest varjata, selle eest mõisteti talle 3 aastat vabadusekaotust.

KIVISTIK, Helmi on meie poolt arreteeritud, tema asjas toimetatakse juurdlust.

1954. aasta aprillis ja mais avastati Valga rajooni kolhoosi "Bolševik" piirkonnas 4 nõukogudevastast mässulise sisuga lendlehte ja kodanliku Eesti kolmevärviline lipp.

Agentuuri kaudu tehti kindlaks, et lendlehtede ilmumise päeval läks nende levitamise kohalt lähedalt mööda ühe kooli õpilane JÄRVITS, H. V. koos oma vanaemaga. Kui eakas naine märkas lendlehte, tahtis ta selle maha rebida, kuid JÄRVITS keelitas teda seda mitte tegema. JÄRVITSA käitumist iseloomustatakse negatiivselt.

Järgnenud meetmetega tehti kindlaks, et avastatud neljast lendlehest oli kolm kirjutanud JÄRVITS, Heldur Viktori p, kes on sündinud 1937. aastal Valga rajoonis ja õppis kuni 1955. aastani keskkoolis ning töötas pärast seda Keeni masina–traktorijaamas haakijana.

Hakkasime JÄRVITSAT agentuurselt läbi töötama. Agendi "Kijevski" ja usaldusisiku "K" kaudu selgitati välja, et ta on kasvanud meile sotsiaalselt võõras keskkonnas. Tema isa oli omal ajal teeninud Saksa sõjaväes. Isapoolne tädi sõitis Saksa okupatsiooni ajal ära Inglismaale, kust ta pidas sidet Valga rajoonis elavate sugulastega, onu aga oli fašistliku organisatsiooni Omakaitse endine aktiivne liige ja talle oli 1950. aastal mõistetud 25 aastat vabadusekaotust.

1955. aasta juulis JÄRVITS, H. V. arreteeriti. JÄRVITSA asja uurimise käigus tehti kindlaks, et lendlehti valmistama ja levitama hakkas ta 1954. aasta kevadel, seda oli soovitanud 1937. aastal sündinud PARKJA, Matti Karli p, kes olevat juba 1952. aastal lõiganud Keeni kooli lähedal metsas puutüvesse nõukogudevastase sisuga teksti, seda kinnitasid tunnistaja MEDVETSKI ütlused, säilinud tekstiosa foto ja PARKJA isiklik ülestunnistus.

Peale selle teatas PARKJA, et ta oli naabertalu peremehe, 1876. aastal sündinud KÜBARSEPP, Adami soovitusel 1955. aasta jaanuaris kirjutanud viis nõukogudevastast lendlehte, nende sisu oli PARKJA tutvustanud oma sõbrale REBANE, Antsule, ja seejärel lendlehed hävitanud.

PARKJA eitas, et oli koos JÄRVITSAGA nõukogudevastaseid lendlehti valmistanud, seetõttu korraldati 3. septembril 1955. aastal JÄRVITSA ja PARKJA vastastamine, mille järel PARKJA kinnitas JÄRVITSA tunnistusi.

Uurimine JÄRVITSA asjas on lõpetatud, 1955. aasta oktoobris mõistis ENSV Ülemkohus talle 3 aastat vabadusekaotust.

PARKJAT on hakatud agentuurselt läbi töötama.

1954. aasta jaanuaris saabus Ukraina NSV Ministrite Nõukogusse nõukoguvastase natsionalistliku sisuga anonüümne dokument, mis oli Tallinnast lennupostiga teele saadetud 16. jaanuaril 1954. aastal. Saatja aadressiks oli näidatud "Leningradi oblast, Lomonossovi linn."

Dokumendi sisust võis järeldada, et selle on kirjutanud ukraina rahvusest 5– või 6–klassilise haridusega nõukogudevastaselt meelestatud isik.

Dokumendi iseärasusi arvestades organiseeriti autori tagaotsimine Eesti ja Ukraina NSV ning Leningradi oblasti territooriumil käekirja ja paberi omaduste järgi, rakendati "PK" meetmeid.

1954. aasta novembris fikseeriti Tallinnas postitatud saatja aadressita kiri Narva KRONENTAL, Klarale. Kirja käekiri ja paber olid väga sarnased tagaotsitava anonüümi käekirjaga.

Et kirja saatjat välja selgitada, vesteldi sündsal ettekäändel KRONENTALIGA, vestluse käigus nimetas ta mitmeid talle tuntud inimesi, kes elavad Tallinnas.

Kui tema poolt nimetatud isikute käekirjad läbi vaadati, tehti kindlaks anonüümse dokumendi autor:

GNIP, Dmitri Paveli p, sündinud 1927. aastal Ukraina NSV Ponornitsa rajooni Verba külas, ukrainlane, tal on 6 klassi haridust ja ta töötab Tallinna V. Kingisepa–nimelises Tselluloosi– ja Paberikombinaadis lukksepana.

GNIPI operatiivse kontrollimisega tehti kindlaks, et 1941. aastast kuni 1944. aastani elas ta okupeeritud territooriumil Ponornitsa rajoonis ja tegeles põllumajandusega, hiljem teenis kuni 1951. aastani reamadrusena mereväe 8. laevastiku koosseisus.

Andmeid organiseeritud nõukogudevastases tegevuses osalemise kohta ei saadud.

1955. aasta juunis võttis GNIP ülekuulamisel tema poolt sooritatud kuriteo omaks ja arreteerisime ta VNFSV KrK I osa paragrahvi 58–10 alusel ning talle mõisteti 10 aastat kinnipidamist parandusliku töö laagris.

Kokku on 1955. aastal 4. osakonna poolt realiseeritud objektide arreteerimise ja likvideerimise teel 22 operatiivarvestuse toimikut.

Neist:

Formulartoimikuid — 5

Kohaliku tagaotsimise jälitustoimikuid — 7

POP–toimikuid — 3

Nõukogudevastaste dokumentide autorite jälitustoimikuid — 7

Juudi natsionalistide ja endiste kodanlike poliitiliste parteide liikmete toimikutest pälvivad tähelepanu järgmised.

Formulartoimik KIRSCHBAUMI kohta

1955. aasta detsembris seati esialgse operatiivkontrolli toimiku materjalide alusel sisse formulartoimik KIRSCHBAUM, Elias Bernhardi poja kohta, kes on sündinud 1897. aastal Läti NSVs Jelgavas, on juut, parteitu, tal on lõpetamata kõrgem haridus, töötab ENSV Riikliku Kindlustuse agendina, elab Tallinnas, Narva maantee 8, krt. 2.

Toimikus leiduvad materjalid kinnitavad, et KIRSCHBAUM oli kodanliku korra ajal Eestis üks "vasakpoolsete sionistide" liidreid, ta korraldas juudi soost noorte ettevalmistamist ja saatmist Palestiinasse, võttis osa sionistide ülemaailmsetest kongressidest ja neil toimunud diskussioonidest, tal on Iisraelis sugulasi ja mitmeid tuttavaid endiste aktiivsete sionistlike tegelaste seas, kes on erineval ajal Eestist emigreerunud.

Oma kodanlik–natsionalistlike veendumuste tõttu esineb KIRSCHBAUM praegu teravate nõukogudevastaste väljamõeldistega, diskrediteerib Nõukogude valitsuse ja kommunistliku partei üritusi.

Nii näiteks kuulutab KIRSCHBAUM, et Nõukogude Liidu rahupoliitika on läbinisti võlts, et NSV Liidul ei ole kindlaid eesmärke Saksamaa küsimuses, et vigade avalikuks omaksvõtmiseks ja õigele teele jõudmiseks tuleb BUHHARINI mahalaskmine ja TROTSKI väljasaatmine tunnistada veaks.

Nõukogude–Iisraeli suhete kohta väidab KIRSCHBAUM, et NSV Liit teeb Lähis–Idas panuse Araabia Maade Liigale ja suhtub vaenulikult Iisraelisse, sest Iisraeli tormiline arenemine kutsuvat kõigis juutides esile vaimustuse, et koguni vanad sionismi vaenlased olevat hakanud ilmutama Iisraeli vastu aktiivset huvi.

KIRSCHBAUM on tuttav üksikute Iisraeli riigi juhtidega, neist tunneb ta isiklikult hästi presidenti ja kaitseministrit Ben Gurioni, kellega ta on omal ajal kohtunud sionistide kongressidel ja nõupidamistel.

KIRSCHBAUMI läbitöötamiseks rakendatud meetmete abil on kindlaks tehtud, et ta tunneb huvi Iisraeli Moskva saatkonna töö vastu. Ta tunneb hästi endist Iisraeli saatkonna atašeed Moskvas LEVANONI, kes oli kodanlikus Eestis elades vasaksionistliku noorsoo–organisatsiooni "Gasomer Gatsior" juht.

KIRSCHBAUM on korduvalt ja visalt palunud, et 2. osakonna agent "Ljudmila" (LEVANONI sugulane) informeeriks LEVANONI Blumenfeldist, kes on tema arvates Iisraeli sõitnud nõukogude võimu riikliku julgeoleku organite ülesandel (see vastab tegelikkusele). Sel eesmärgil oli KIRSCHBAUM valmis finantseerima "Ljudmila" sõitu lennukiga Moskvasse ja tagasi. Ühtlasi palus ta, et "Ljudmila" aitaks teda ning korraldaks talle isikliku kohtumise LEVANONIGA, et "saada talt teada mitmeid poliitilisi momente".

Enne ärasõitu Moskvasse, kohtus "Ljudmila" k.a augusti lõpus KIRSCHBAUMIGA viimase korteris. KIRSCHBAUM ütles, et tal on LEVANONILE ülesanne: otsida üles tema Stockholmis elav sugulane BLUMBERG, Rudolf ja teatada talle tolle õe GARNET IDELSONI aadress, kes on välja saadetud Krasnojarski linna.

Seejuures ütles KIRSCHBAUM, et BLUMBERG suunati pärast Isamaasõda Iisraelist Skandinaaviamaadesse sionistlikku tööd tegema. KIRSCHBAUM kavatseb pidada sidet BLUMBERGIGA asumisel viibiva GORNET IDELSONI kaudu. Peale selle teatas KIRSCHBAUM "Ljudmilale", et Stockholmis elab veel üks tema sugulane Lolo HATSKEL, hambaarst, kuid tema vastu ei tunne ta nii suurt huvi kui BLUMBERGI vastu.

Selles asjas töötavad agendid "Grigorjev", "Ljudmila" ja "Jossifov" on pälvinud läbitöötatava mõningase usalduse.

KIRSCHBAUMI töötatakse läbi selles suunas, et selgitada välja tema võimalik vaenulik tegevus, tema vaenulikud kavatsused ja praktilised võimalused nende teostamiseks.

Formulartoimik SAARUPI kohta

1955. aasta novembris toodi arhiivist välja ja hakati uuesti agentuurselt läbi töötama formulartoimikut SAARUP, Jaan Jaani poja kohta, kes on sündinud 1908. aastal ENSVs Valga linnas, on eestlane, NSV Liidu kodanik, parteitu, töötab Tööjõureservide Valitsuses osakonnajuhatajana, elab Tallinn–Nõmmel Raudtee tänav 112–2.

Eestis kehtinud kodanliku korra ajal oli SAARUP Eesti Sotsialistliku Partei Tallinna Liidu liige, oli selle partei kandidaat valimistel Tallinna volikogusse ja Noorsotsialistide Liidu liige.

Kui Eestis 1940. aastal taastati nõukogude võim, astus SAARUP ÜK(b)P liikmekandidaadiks, heideti aga 1952. aastal partei ridadest välja, sest ta oli partei eest varjanud oma lähisugulaste kuritegelikku tegevust.

1952. aastal võeti SAARUP formulararvele, kuid faktide läbitöötamisel ei täheldatud tema poolt nõukogudevastaseid ilminguid, seoses sellega lõpetati 1954. aasta novembris tema läbitöötamine ja toimik anti arhiivi.

1955. aasta oktoobris laekusid agendilt "Metlo" andmed, et SAARUP olevat talle teinud ettepaneku koondada enda ümber inimesi, kellele nõukogude võim on "liiga teinud", seda võivat tema sõnade järgi edaspidi vaja minna. SAARUP tegi allikale ettepaneku, et ta koguks ja paneks kirja fakte kommunistide vägivallategude kohta eestlaste vastu, mida saaks tulevikus materjalina ära kasutada.

Et nimetatud andmeid üle kontrollida, korraldati 1955. aasta oktoobris agendi "Metlo" kohtumine SAARUPIGA ruumis, mis oli varustatud literaga "N". Vestluse ajal palus SAARUP agendil rääkida poole häälega, et keegi ei saaks pealt kuulata, kuid litera fikseeris siiski mõned SAARUPI ütlused, mis põhiliselt kinnitavad agendilt "Metlo" varem saadud andmeid.

SAARUPIT töötatakse läbi selles suunas, et avastada tema võimalik kuritegelik tegevus nõukogudevastase rühma loomisel.

Vastavalt NSVL MN juures asuva RJK 31. märtsi 1955. aasta direktiivile nr 41–ss oleme tugevdanud agentuur– ja operatiivtööd nende isikute seas, keda on varem aktiivse nõukogudevastase tegevuse eest kohtu poolt karistatud. Kokku on ENSVs arvel 5188 laagritest vabanenud inimest. Neist elab Tallinnas 320 inimest.

Vaenulikke kavatsusi hauduvate natsionalistide kohta on laekunud agentuurandmeid, mille põhjal on sisse seatud:

agentuurtoimikuid — 1 (4 inimese kohta)

formulartoimikuid — 3

POP–toimikuid — 11

Sisseseatud toimikutest pakuvad kõige suuremat operatiivset huvi järgmised toimikud.

Agentuurtoimik "Parandamatud"

Avatud 1955. aasta juulis järgmiste isikute kohta:

PÄRN, Ralf Bruno p, sündinud 1925. aastal Tallinnas, ilma kindla elu– ja töökohata;

MITT, Lembit Eduardi p, sündinud 1925. aastal Kambja vallas Tartumaal, elab Tartu linnas;

VOOL–VOLL, August Jüri p, sündinud 1923. aastal Elva rajoonis, ilma kindla elu– ja töökohata;

POSSUL, Ingrid Johannese t, sündinud 1930. aastal endises Aakre vallas Tartumaal, elab Tartu linnas.

ENSV RJM organid arreteerisid 1946. aastal PÄRN, Ralfi, MITT, Lembitu ja VOOL, Augusti ning sõjatribunal mõistis neile Saksa sõjaväes teenimise eest karistuseks erineva pikkusega vabadusekaotuse. Pärast karistuse ärakandmist vabanesid nad aastatel 1954–1955 laagritest ning tulid tagasi elama Eesti NSVsse.

Vangistuses viibides olevat PÄRN, MITT ja VOOL "PK" materjalide andmetel loonud nõukogudevastase tegevuse pärast arreteeritud isikutest põrandaaluse nõukogudevastase organisatsiooni, mille nimi oli "Kihv", mis pidi tähendama "Kallid isamaalased, hakkame võitlema".

Kui nimetatud isikud laagrist tagasi jõudsid, lõid nad omavahel sideme ning avaldavad oma kirjades kavatsust alustada organiseeritud nõukogudevastast tegevust.

Agentuurtoimiku objektide läbitöötamisel on välja selgitatud, et läbitöötatavatel on lähedased sidemed ligikaudu 40 inimesega, nende hulgas on 10 vangistusest tagasi tulnud inimest, kes olid kandnud karistust koos MITI, VOOLU ja PÄRNAGA ning neid kahtlustatakse samuti selles, et nad kuuluvad nõukogudevastasesse organisatsiooni "KIHV".

POSSUL, Ingrid elas kuni 1955. aasta kevadeni Tartu linnas ja pidas kinnipidamiskohas viibivate läbitöötatavatega regulaarset nõukogudevastase sisuga kirjavahetust. Ta teatas oma kirjades, et koondab enda ümber natsionalistlikult meelestatud noori ja valmistab ette nõukogudevastase organisatsiooni loomist Tartu Ülikoolis.

1955. aasta aprilli lõpus katkestas POSSUL ootamatult õpingud ülikooli V kursusel ning käesoleva aasta mais pidas 106. piirivalvesalga komandantuur ta kinni piiritsooni sissesõitmise korra rikkumise pärast. Oma sinnasõitu seletas POSSUL kavatsusega leida tööd kalurikolhoosis. Kuigi tal soovitati Tartu linna tagasi sõita, saabus ta teise piirirajooni, seal läks ta, pärast ebaõnnestunud katseid saada tööd kalurikolhoosis, tööle metskonda.

K.a 9. augustil teatas selles asjas värvatud agent "Tsesar", et kahtlaselt käitub PINT, Adolf, keda kahtlustatakse selles, et ta on seotud nõukogudevastase organisatsiooniga "KIHV". PINT oli kandnud karistust nõukogudevastase tegevuse eest koos MITT, Lembituga. PINDI korterit Tartus külastavat vangistusest saabunud inimesed ja ajavat nõukogudevastast juttu.

Et läbitöötamist aktiviseerida, värbasime k.a 22. oktoobril agendiks Lillasoni, kes oli 1945. aastast kuni 1955. aastani viibinud laagris Komi ANSVs, ja andsime talle varjunimeks "Nool".

Nagu selgus, peeti "Noolt" kuni 1953. aastani kinni laagri samas osakonnas koos MITI, PÄRNA, PINDI ja teistega, seejärel viidi ta üle laagri teise osakonda ning pärast seda tal MITI, PÄRNA ja PINDIGA sidet polnud. "Nool" iseloomustab MITTI, PÄRNA, PINTI, RAMMOT ja teisi koos temaga laagris kinnipeetud isikuid nõukogudevastaselt meelestatud inimestena, kuid seni pole ta esitanud mingeid andmeid selle kohta, et nad oleksid tegelenud organiseeritud nõukogudevastase tegevusega.

Praegu on "Nool" lülitatud MITI ja PINDIGA lähedalt seotud ja Võru linnas elava LAATS, Leopoldi läbitöötamisse, meie ülesandel lõi "Nool" kirjaliku sideme PINT, Adolfiga, kes elab Tartu linnas.

24. detsembril 1955. aastal teatas agent "Nool", et 7. jaanuaril 1956. aastal pidavat PINT, Adolfi korterisse kogunema inimesed, kellega tema (PINT) oli laagris lähedalt seotud, sealhulgas MITT ja LAATS. Seoses sellega on agent "Nool" saadetud marsruudile Tartu linna PINDI juurde. Üheaegselt rakendatakse literameetmeid.

1955. aasta detsembris värvati MITT, Lembitu väljaselgitatud sidemete hulgast agent "Nurmik" — Puidak, kes on MITI lapsepõlvesõber. Pärast laagrist vabanemist kohtus MITT temaga 1955. aasta juulis Tallinnas ja palus osutada kaasabi, et leida töökoht Tallinnas.

Agenti "Nurmik" saadetakse perioodiliselt marsruutsõidule Tartu linna, et MITT, Lembitut läbi töötada. Et selle rühma kõige aktiivsemat liiget — MITT, Lembitut — edukamalt läbi töötada, valmistatakse praegu agendiks värbamiseks ette Viidemaad, kes oli 1946. aastal MITIGA ühes asjas kohtu all ja elab praegu Tartu linnas.

Peale selle valmistutakse selleks, et värvata agendiks Rammo, kes kuni 1955. aasta oktoobrini viibis laagris Komi ANSVs ja elab praegu ENSV Suure–Jaani rajoonis.

Laagris viibides oli Rammo lähedalt seotud läbitöötatavate PÄRNA ja MITIGA ning oli pärast nende laagrist vabanemist nendega pidevalt kirjavahetuses.

Formulartoimik MULLARI, Raivo Jüri poja kohta, kes on sündinud 1891. aastal Tallinnas, on eestlane, NSV Liidu kodanik, parteitu, artelli "Norma" konstruktor, elab Tallinnas Ristiku tänav 17, krt. 30.

Aastatel 1918–1920 võttis MULLARI, R. J. ohvitserina osa niinimetatud "Vabadussõjast", mille eest teda autasustati II liigi Vabadusristiga ja talle anti suur talu.

Aastatel 1933–1935 oli ta profašistliku vapside liikumise aktiivne liige, ta oli vapside päevalehe "Võitlus" toimetaja asetäitja. MULLARI arvas, et Eestis fašistliku diktatuuri kehtestamise nimel tuleb otsustavalt tegutseda ja sai sel perioodil tuntuks kui "Kaikamees".

Alates 1947. aastast kuni 1951. aastani töötas ENSV RJM MULLARIT läbi, sest ta tegi teda ümbritsevate inimeste seas aktiivset nõukogudevastast agitatsiooni. 1951. aastal ta arreteeriti ning ta mõisteti VNFSV KrK paragrahvi 58–10 järgi 25 aastaks parandusliku töö laagrisse. 1954. aastal vabastati ta laagrist tervisliku seisundi tõttu.

1954. aasta lõpus hakati operatiivselt kontrollima vangistusest vabanenud KLAUS, Jaak Juliuse poega, kes on sündinud 1886. aastal, miilitsaorganid pidasid ta juhuslikult kinni, sest ta viibis avalikus kohas ebakaines olekus, tema prillitoosist leiti nõukogudevastaste organisatsioonide nimekiri.

KLAUSIGA seotud inimeste hulgas on ka MULLARI, kes oli olnud temaga laagris koos. Nagu kontrollimine näitas, oli MULLARI laagris viibides püüdnud kinnipeetavaid enda ümber koondada ja teinud nende seas nõukogudevastast agitatsiooni.

Läbitöötamisse kaasati kvalifitseeritud agent "Täht", kes võitis MULLARI usalduse, viimane teatas agendile, et tal on side oma sõpradega, omaaegsete laagrikaaslaste TIGASE, PUDIVERE, KLAUSI ja teistega, sest nad tahtvat perioodiliselt arvamusi vahetada ja oma ridades natsionalistlikke vaateid alal hoida.

Edasi teatas MULLARI, et ta koostab nõukogude aktivistide ja riikliku julgeoleku töötajate nimekirja selleks, et nendega võimaliku sõjalise konflikti puhul arveid õiendada.

Peale selle kirjutab MULLARI värsse ja joonistab karikatuure, need on nõukogudevastase sisuga, ta laimab neis varjatud vormis NSV Liidu välis– ja sisepoliitikat.

Et agenti "Täht" üle kontrollida, on MULLARI, KLAUSI jt. läbitöötamisse lülitatud agendid "Kuznetsov" ja "22". Rööbiti sellega on kavandatud literameetmed.

Formulartoimik KROSS, Jaan Jaani poja kohta, kes on sündinud 1920. aastal Tallinnas, on eestlane, NSV Liidu kodanik, parteitu, kõrgema juriidilise haridusega, ilma kindla töökohata, elab Tallinnas.

KROSS astus 1938. aastal, pärast Tallinnas gümnaasiumi lõpetamist, Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, mille ta lõpetas 1941. aastal. Ülikoolis õppides oli KROSS Eesti Üliõpilaste Seltsi liige. Saksa ajutise okupatsiooni ajal töötas KROSS mitmes saksa ametiasutustes ja lõi sideme SARV, Ennuga, kes oli üks natsionalistliku põrandaaluse liikumise juhte ja oli liitunud niinimetatud "Eesti Rahvuskomiteega", KROSS oli SARVE agent ja informaator.

1944. aasta aprillis arreteerisid Saksa võimud KROSSI ja teda peeti kinni Tallinna vanglas, kust pealetungivad Nõukogude Armee väeosad ta hiljem vabastasid. Pärast ENSV territooriumi vabastamist Saksa röövvallutajatest taastas KROSS sidemed SARV, Ennuga, kes oli illegaalselt ENSVsse tagasi tulnud.

1945. aastal arreteerisid riikliku julgeoleku organid SARV, Ennu, ta tunnistas, et KROSS oli tema agent ja levitas elanike seas natsionalistliku sisuga lendlehti. Peale selle täitis ta ka teisi ülesandeid. Nende ja teiste tunnistuste alusel KROSS arreteeriti ning Erinõupidamine mõistis talle paragrahv 58–1 järgi viis aastat parandusliku töö laagrit.

Parandusliku töö laagris ja asumisel viibivat KROSSI iseloomustas agentuur kui veendunud natsionalisti. 1954. aastal vabastati KROSS asumiselt ning ta asus elama Tallinna linna.

1955. aasta augustis tuli agendilt "Aksel" signaale, et KROSSI korterit Tallinnas külastavat kinnipidamiskohtadest ja asumiselt tagasipöördunud isikud ning korteris korraldatavat olenguid, 1955. aasta novembris aga teatas KROSSI formulartoimiku alusel töötav agent "Vladimir", et KROSS oli vestluses temaga öelnud, et 1956. aastal kogunevat mõned endised kinnipeetud ja väljasaadetud tema juurde selleks, et oma mälestustest rääkida ja et pidavat arutatama küsimust, kuidas neid töökoha leidmisel aidata.

Et KROSSI läbitöötamist aktiviseerida, oleme varjunime "Kiisk" all agendiks värvanud Talvik, Eduardi, kes on KROSSI tuttav ning nimetas teda värbamisel ühe oma sidemena, samuti uuritakse, kas on võimalik tagada KROSSI literameetmetega.

Kodanlik–natsionalistlikus tegevuses kahtlustatavatest haritlastest pakub kõige suuremat operatiivset huvi 1955. aasta maikuus agentuursele läbitöötamisele võetud kirjanik HINT, Adolf (Aadu) Aleksandri p, sündinud 1910. aastal, rahvuselt eestlane, NLKP liige 1940. aastast.

1939. aastal kirjutas ja avaldas HINT teose pealkirjaga "Tulemees", millel oli nõukogudevastane iseloom.

Pärast nõukogude võimu kehtestamist Eestis võttis ta aktiivselt osa Nõukogude valitsuse poolt korraldatavatest üritustest, kuid agentuur iseloomustas teda varjatud kodanliku natsionalistina.

1946. aastal rakendas HINT aktiivseid abinõusid, et illegaalselt välismaale põgeneda, kuid meie operatiivne vahelesegamine hoidis põgenemise ära.

1955. aasta aprillikuus laekus agendilt "Ilmar" andmeid, et kui läbitöötatav oli evakueeritud Kesk–Aasiasse, siis lõi ta seal rühma, mis pidi põgenema Afganistani.

"Ilmarile" ütles HINT enda kohta, et kuigi ta on kommunist, kujutab ta ette, et kommunismi peab olema ilma venelastepoolse rõhumiseta. Kui ta saaks korraldada elu oma tahtmist mööda, siis hakkaks ta Eestis kommunismi ehitama ainuüksi eestlaste jõududega ega laseks ühtki vene rahvusest isikut Eesti territooriumile.

Sellesama agendi "Ilmar" andmetel ei olevat HINT nõus Nõukogude valitsuse poolt Eestis rakendatavate abinõudega. Ta kirjutab eestlaste elust tsaariajal, kuid tark inimene pidavat tema arvates mõistma paralleeli tsaarivõimu ja nõukogude võimu vahel ning tegema ise omad järeldused.

Kui 1955. aasta septembris lavastati Eesti Draamateatris HINDI näidend "Kaugatoma kuningas", oli selle esimestel etendustel üksikuid stseene, mille puhul oli agentuuri ja teiste teatrikülastajate andmetel tõesti alust rääkida, et teoses oli kodanlik–natsionalistlikke elemente ja et esines nõukogudevastane kaasaja tegelikkuse võrdlemine tsaariajaga, seetõttu kõrvaldati need stseenid ENSV Kultuuriministeeriumi kolleegiumi korraldusel ja mängiti juba näidendi uut, lühendatud varianti.

Arvestades seda, et agendil "Ilmar" ei ole võimalik HINDIGA regulaarselt kohtuda, suunasime teda läbi töötama agendi "Asta" ja äsjavärvatud agendi "Orula", kes oli koos läbitöötatavaga viibinud sõja–aastatel Kesk–Aasias. Viimane kinnitas põhiliselt agendi "Ilmar" andmeid, et HINT tegi 1942. aastal katse põgeneda välismaale, ning iseloomustas teda samuti kui isikut, kes on oma veendumustelt kodanlik natsionalist.

Praeguseks on ka agendilt "Asta" saadud andmeid HINDI nõukogudevastaste natsionalistlike ilmingute kohta. Agentidelt "Orula" ja "Asta" laekunud andmetel käib HINT tihedalt läbi vangistusest tagasi tulnud kirjaniku KIBUVITS, Leida ja kirjanik TUGLASEGA, kes on end varem kodanlik–natsionalistliku tegevusega kompromiteerinud.

Töötame HINTI läbi selles suunas, et avastada võimalik temapoolne organiseeritud kodanlik–natsionalistlik tegevus, aga ka tõkestada vaenulike vaadete esitamine tema kirjandusteostes.

Kirikutegelaste ja sektantide kohta on kaks agentuurtoimikut ja 57 formulartoimikut. Agentuuri andmetel on end aktiivselt ilmutanud sektandid praegu oma nõukogudevastast tegevust märksa nõrgendanud, nii on see ka agentuurtoimikute "Uršanistid" ja "Laimajad" järgi läbitöötatavate sektantidega.

Agentuurtoimiku "Uršanistid" alusel töötatakse läbi uršanistide illegaalse sektantliku organisatsiooni 13 aktiivset liiget. Kokku on ENSV territooriumil välja selgitatud umbes 200 inimest, kes on selle usulahuga liitunud.

"Uršanistide" sektantlik organisatsioon jaguneb kolmeks põhirühmaks: Haapsalu, Tallinna ja Tartu rühm, milledesse kuulub kuni 150 madala arengutasemega naist.

ENSV uršanistide üldist juhtimist teostab RAHULEID, Johannes Hansu p, sündinud 1892. aastal, eestlane, sektantliku ajakirja "Jumala Tunnistaja" endine toimetaja ja väljaandja, elab Haapsalu rajoonis ja töötab lihtkolhoosnikuna.

Uršanistide organisatsiooni juhtivasse tuumikusse kuuluvad:

KAEV, Robert Peetri p, sündinud 1900. aastal, töötab puusepana ja juhib Tallinna rühma.

PITK, Oskar Gustavi p, sündinud 1914. aastal, lõpetamata keskharidusega, oli Saksa okupantide aktiivne käsilane, elab Tallinnas ja töötab puusepana. Ta on Tallinna rühma juht, ühtlasi on tema šefluse all Tartu uršanistide rühm.

PALMISTE, Johannes Karli p, sündinud 1904. aastal, endine kulak, sõjalise fašistliku organisatsiooni Omakaitse liige, töötab kolhoosis, juhib uršanistide Haapsalu rühma.

SIKORA, Jan (John) Andrese p, sündinud 1892. aastal, poolakas, tuli 1938. aastal misjonärina USAst Eestisse uršanistlikku õpetust levitama.

"Uršanistide" agentuurtoimiku objektide läbitöötamisel on kindlaks tehtud, et peale religioossete kommete täitmise esitati nende korraldatud illegaalsetel kogunemistel kuni 1954. aastani ka mitmesuguseid nõukogudevastaseid laimavaid väljamõeldisi kommunistliku partei ja Nõukogude valitsuse juhtide aadressil ning avaldati lootust, et nõukogude võim ENSVs kukutatakse ja kehtestatakse ameeriklaste ülemvõim.

Koos sellega värbavad sekti liikmed seniajani uusi liikmeid ja töötlevad neid religiooni vaimus.

Agentuurse läbitöötamise käigus on saadud andmeid, et üksikud eesti uršanistid on olnud kirjavahetuses USAs elavate uršanistidega. Kirjavahetuseks kasutasid nad variaadresse.

Meie agentuuri andmetel on Eesti uršanistide juhtiv tuumik loonud kontakti uršanistide juhtidega Leningradi linnas, Grodno oblastis ja Leedu NSVs, kellega nad kontakteeruvad oma sektantliku tegevuse asjus.

Toimiku materjalidest on näha, et ENSV uršanistid on viimasel ajal oma vaenulikku tegevust märgatavalt nõrgendanud. Nende poolt juhitavad illegaalsed kogunemised erakorterites on põhiliselt puhtreligioosse ja passiivse iseloomuga. ENSV uršanistide juhid RAHULEID, KAEV, PITK ja teised rakendavad abinõusid, et elavdada sektantlikku tegevust oma usukaaslaste seas, selleks sõidavad nad mõnedesse vabariigi rajoonidesse ja korraldavad seal oma kogunemisi.

Möödunud perioodi jooksul on agentuurtoimiku nr 4 järgi ära tehtud järgmine töö:

a) 1955. aasta kevadel kaasasime tänu meie poolt läbiviidud agentuur– ja operatiivmeetmetele uršanistide Haapsalu rühma läbitöötamisse kontrollitud agendi "Metsroos". Meie ülesandel on agent "Metsroos" sõlminud lähedased suhted ühe uršanistide juhi, SIKORA, Janiga, ning külastab perioodiliselt viimase poolt juhitavaid kogunemisi.

b) Eesti uršanistide juhi RAHULEID, Hannuse läbitöötamisse lülitati 1955. aastal agent "Põld", kes esitab meile materjale RAHULEIU poolt tehtava sektantliku tegevuse kohta.

c) 8. detsembril 1955. aastal värvati agent "Tormilind", sündinud 1918. aastal, eestlane, keskeriharidusega.

Agent "Tormilind" kuulub uršanistide usulahku ja tunneb hästi nende õpetust, tal on uršanistide juhtiva aktiivi (RAHULEID, KAEV, PITK jt.) eriline usaldus.

Kui teda on üksikute ülesannete täitmise najal kontrollitud, suunatakse ta läbi töötama meid huvitavaid uršanistide usulahu juhte.

Vastavalt kinnitatud plaanile oleme "Uršanistide" agentuurtoimiku järgi töötavat agentuuri aruandeperioodil kontrollinud muu agentuuri kaudu ja literameetmega "N". Selle tulemusena on kontrollitud 5 agenti, neist agent "Grjada" paljastati kui desinformaator ning ta on tegutsevast agentuurvõrgust kõrvaldatud.

Peale selle oleme 1955. aastal perifeersetele organitele praktilise abi osutamiseks korduvalt saatnud komandeeringusse marsruutidele agentuuri, kes tegeleb uršanistide läbitöötamisega. Iga üksiku juhu jaoks töötati agentidele välja kirjalikud ülesanded ja käitumisjoon.

Võttes arvesse, et uršanistide üksikutes rühmades on viimasel ajal ilmnenud lagunemise märke ja passiivset suhtumist uršanistide õpetusse ning pole laekunud andmeid nende vaenuliku tegevuse kohta, oleme koostanud agentuur– ja operatiivmeetmete plaani, mille järgi Tartu uršanistide rühma liikmetega viiakse läbi profülaktilised meetmed, plaan täidetakse k.a jaanuaris.

Säilinud bandiidirühmade iseloomustus ning nende likvideerimiseks rakendatavad agentuur– ja operatiivmeetmed

1956. aasta 1. jaanuari seisuga on arvel kolm bandiidirühma.

KARU bandiidirühm, mis koosneb kahest inimesest ning varjab end Jõgeva ja Väike–Maarja rajooni territooriumil. End varjavad bandiidid KARU, Johannes Mardi p, sündinud 1918. aastal, eestlane ja VÄLJAOTS, August Karli p, sündinud 1913. aastal, eestlane, kuulusid varem teistesse jõukudesse, on nende koosseisus osa võtnud terroriaktidest ja röövimistest. Alates 1950. aastast ei ole bandiidirühm end aktiivselt ilmutanud.

Et KARU jõugu peidukoht kindlaks teha ja jõuk kinni võtta, värvati 1955. aasta juulikuus jõugu sidemeid läbi töötama agent "Miša", ta on võitnud bandiitide abistaja VALDMA usalduse ning on esitanud mitmeid väärtuslikke materjale bandiitide KARU ja VÄLJAOTSA sidemete kohta.

Agendile on antud ülesanne seada bandiitide abistaja VALDMA kaudu sisse otsene kontakt bandiitidega, et korraldada nende operatiivne likvideerimine.

Et agent "Miša" materjalid üle kontrollida, lülitati läbitöötamisse kogenud agent "Jaan", kelle bandiitide abistaja OJAVEE hästi vastu võttis tänu soovituskirjale, mille olime saanud OJAVEE sugulaselt, kes elab "Miša" naabruses.

Saatsime agendi "Jaan" bandiitide abistaja Ojavee juurde kui vangistusest vabanenud inimese. Agenti "Miša" oleme kontrollinud ka literameetmetega. Kompromiteerivaid materjale tema kohta saadud ei ole.

Selsamal aastal pandi kohaliku kontrollitud agendi "Vaatleja" kaudu KARU bandiidirühma aktiivset abistajat Mändi läbi töötama ENSV MN juures asuva RJK 4. osakonna agent "Kask", kes tutvustas end põranda alla läinud inimesena, ta varjas end talus perioodiliselt ja võitis Männi usalduse ning selgitas tema kaudu välja mitmed bandiitide aktiivsed abistajad.

Agendi "Kask" andmed on üle kontrollitud agent "Vaatleja" kaudu. Kuna agendil "Kask" ei olnud metsas talveks sobivat varjumispaika, siis keeldus Mänd talvel "Kaske" oma talus varjamast, sest kartis, et ta võidakse paljastada.

Sellega seoses otsustati, et agent "Kask" viiakse läbitöötamisest välja sel teel, et instseneeritakse nagu oleks tema kui bandiit RJK organite poolt arreteeritud. Pärast seda peeti Mänd salaja kinni ja kuulati üle, et teha tema abil kindlaks jõugu varjumispaik. Ülekuulamisel ütles Mänd, et ta olevat varem bandiitidega sidet pidanud ja nad olevat käinud tema juures. Praegu ta nende asupaika ei teadvat. Mänd avaldas soovi osutada abi bandiitide tagaotsimisel, sellega seoses saadeti ta bandiitide KARU ja VÄLJAOTSA asupaika kindlaks tegema. Peale agentide "Vaatleja", "Jaani" ja "Miša" töötab KARU bandiidirühma tagaotsimisel agent "Talv", kes oli varem olnud bandiitide aktiivne abistaja.

1955. aasta lõpus õnnestus agendil "Talv" uuesti sisse seada otsene kontakt KARU ja VÄLJAOTSAGA. Viimast korda külastasid bandiidid tema talu 1955. aasta 2. novembril ja lubasid kõige lähemal ajal jälle tulla.

Viimase külastuse ajal jõid KARU ja VÄLJAOTS "Talve" talus koos oma abistaja VIKS, Evaldiga spetsiaalselt valmistatud puskarit.

Neid asjaolusid arvestades on praeguseks välja töötatud plaan võtta bandiidid kinni agendi "Talv" talus preparaati "Neptun–22" kasutades, seda plaani viiakse ellu.

Peale selle rakendatakse praegu abinõusid, et salajasele kohtumisele operatiivtöötajatega tuua välja illegaal Jelkin, viimane on bandiitide aktiivse abistaja VALDMAA elukaaslane ning kohtub perioodiliselt bandiitide KARU ja VÄLJAOTSAGA.

SAARE bandiidirühm varjab end alates 1947. aastast Pärnu ja Kilingi–Nõmme rajoonis. Jõuk koosneb kahest inimesest, sellesse kuuluvad SAAR, Ervin, sündinud 1911. aastal, kulak, teenis SS–vägedes, võttis okupatsiooniperioodil osa haarangutest ja Nõukogude kodanike arreteerimisest, ning OLDE, Viktor, sündinud 1931. aastal, eestlane, hoidus 1950. aastal kõrvale teenistusest Nõukogude Armees, läks põranda alla ja lõi sideme bandiit SAAREGA. Põranda all viibimise aja jooksul on nimetatud bandiidid sooritanud mitu jultunud relvastatud röövimist.

1955. aasta keskel pandi bandiitide SAARE ja OLDE Kilingi–Nõmme rajooni territooriumil elavat aktiivset abistajat TALTS, Juhanit läbi töötama 4. osakonna agent "Muru". "Muru" lülitati läbitöötamisse nii, nagu oleks ta välismaa luureorganite parašütist, kes olevat maandunud TALTSI talu lähedal ja pöördunud tema poole abi otsima, sest olevat saanud põrutada.

Läbiviidud ürituste tulemusena õnnestus "Murul" võita TALTSI usaldus, viimane pakkus talle perioodiliselt varjupaika. Et agent "Muru" saaks edukamalt bandiite taga otsida, otsustati, et tema kaudu lülitatakse TALTSI läbitöötamisse tema paarimehena kogenud agent "Täht", kes on samuti võitnud TALTSI usalduse.

Meie agendiga vesteldes jutustas TALTS, et ta on varem kohtunud bandiitide SAARE ja OLDEGA, soovitas neil kasutada ühte neist oma abimehena ja lubas kõige lähemal ajal korraldada nende kohtumise bandiitidega.

Käesoleval ajal võetakse meetmeid, et infiltreerida agendid "Täht" ja "Muru" SAARE jõuku nende abistaja TALTSI kaudu.

Bandiitide SAARE ja OLDE tagaotsimisega tegelev agent "Kull" on edukalt võitnud nende abistajate usalduse, mistõttu bandiidid on hakanud teda usaldama ja külastanud teda 1955. aasta lõpus kaks korda. Viimase külastuse ajal lubasid bandiidid tema juurest jälle läbi astuda ja andsid talle vastava parooli.

Selleks et bandiidid "Kulli" talus kinni pidada, anti talle liiter "Neptun–22 ja 80" ning töötati välja meiega sidepidamise viis.

Peale selle lülitati 1955. aasta lõpus bandiitide abistaja Tammani läbitöötamisse meie agent "Illarson", kes esines end varjava illegaalina. Temaga vesteldes rääkis Tamman oma sidemetest bandiitide SAARE ja OLDEGA, kes teda aastatel 1954–1955 perioodiliselt külastasid. Viimati käisid bandiidid tema talus 1955. aasta keskel. Seose sellega, et agent "Illarson" ei saanud Tammanit aktiivselt läbi töötada, otsustati viimane värvata agendiks ja kasutada teda bandiitide tagaotsimisel. Tammani värbamisel kasutati agent "Illarsoni", Tammani ülekuulamisel legendeerisime teda meie poolt kinnivõetud illegaalina.

Värbamisel rääkis Tamman oma sidemetest bandiitidega ja avaldas soovi meid nende tagaotsimisel abistada.

Käesoleval ajal on Tamman värvatud agendiks varjunimega "Madis" ning ta on saadetud bandiitide varjupaika kindlaks tegema nende abistajate kaudu.

Agent "Illarson", kes esines illegaalina ja kasutas valedokumente, on läbitöötamisest kõrvaldatud.

Peale selle on bandiitide SAARE ja OLDE tagaotsimiseks värvatud agendid "Tamm", "A. Kivi" ja "Tali".

OJASTE bandiidirühm koosneb kahest inimesest (kahest vennast): OJASTE, Aksel Eduardi p, sündinud 1925. aastal, ja OJASTE, Arnold Eduardi p, sündinud 1928. aastal, eestlased.

Et nad olid kulakuperekonna liikmed, kuulusid nad 1949. aastal väljasaatmisele NSV Liidu kaugematesse piirkondadesse, kuid teel sinna nad põgenesid, läksid põranda alla ja varjavad end seniajani Tartu rajooni territooriumil.

Põranda all viibimise aja jooksul on bandiidid sooritanud 3 relvastatud röövimist. Alates 1953. aastast ei ole nende bandiitlikke tegusid fikseeritud.

OJASTE jõugu liikmete sidemete läbitöötamisse on lülitatud agent "Kask", kes on viimasel ajal loonud usalduslikud suhted OJASTE koolipõlvesõbra REBANE, Aksliga, viimane elab vendade OJASTETE talu naabruses ning pidas bandiitidega varem sidet. Ühe agendiga "Kask" peetud vestluse ajal tundis REBANE huvi, kas OJASTED saaksid legaliseeruda ja kas amnestiamäärus neile laieneb, kuid hoidus edasisest vestlusest OJASTETE kohta.

Agendile "Kask" on antud ülesanne tihendada suhteid REBASEGA ja teha tema kaudu kindlaks bandiitide asukoht. Peale selle uuritakse, kas on võimalik REBANE, Akslit värvata selleks, et kasutada teda ära bandiitide OJASTETE tagaotsimisel. Toimiku kohta on välja töötatud ürituste plaan.

Et bandiidirühmi kiiremini likvideerida, oleme tugevdanud kontrolli nende meetmete elluviimise üle, mida perifeersed organid tagaotsimisel rakendavad. Viimastele osutatakse praktilist abi, saates vastavatesse rajoonidesse osakonna operatiivtöötajaid, et kohapeal välja töötada ja teostada kvalifitseeritud agentuur– ja operatiivmeetmete plaanid. 4. osakonnas on sisse seatud kontroll– ja jälgimistoimikud kõikide bandiidirühmade kohta, keda RJK rajooniaparaadid taga otsivad.

Analoogilisi meetmeid võetakse 5 veel olemasoleva üksikbandiidi tagaotsimiseks.

Töös olevatest anonüümide jälitustoimikutest pakuvad kõige suuremat operatiivset huvi järgmised.

I. Anonüümi "Mahajäänu" jälitustoimik

Ööl vastu 21. veebruarit 1955. aastal avastati Tartu linna tänaval nõukogudevastase mässulise sisuga lendlehed, mille allkirjaks oli "kuperjanovlased" (KUPERJANOV oli üks niinimetatud Vabadussõja "kangelasi", kes hukkus 1918. aastal lahingus nõukogude võimu kukutamise eest Eestis).

Rakendatud abinõude tulemusena korjati mõne päeva jooksul ära kokku 138 eksemplari lendlehte, mis oli kirjutatud trükitähtedega käsitsi eesti keeles ja paljundatud 25 originaalilt hektograafiga trükipaberile formaadiga 156x103 mm.

Kõik 25 originaali on valmistatud ühe isiku poolt. Lendlehtede valmistamise ja paljundamise viisi järgi võib eeldada, et nende autoriks on keskharidusega natsionalistlikult meelestatud isik.

Tagaotsimisel pööratakse erilist tähelepanu isikutele, kes on tagasi tulnud kinnipidamiskohtadest, avaldavad natsionalistlikke vaateid ning keda nõukogudevastastes kuritegudes kahtlustatavatena läbi töötatakse.

1955. aasta märtsi ja aprilli jooksul avati ja loeti paralleelselt "PK" käekirjameetmetega läbi kogu sissetulev ja väljaminev postikorrespondents.

RJK Tartu linna voliniku aparaadile abi osutamiseks käisid korduvalt kohapeal jälitusjaoskonna ja 2. eriosakonna kaastöölised, 3. erijaoskonna ekspert ja "PK" töötajad.

Jälitamise käigus saadi mitmeid agentuurseid signaale selle kohta, et Tartu linnas on mitmesuguseid noorte illegaalseid nõukogudevastaseid, huligaanlikke ja spordirühmi, nende kontrollimisel ei saadud andmeid, et nad oleksid seotud lendlehtede levitamisega.

Avastatud rühmade hulgast viidi profülaktiline töö läbi illegaalse spordirühmaga "Areng", kuhu kuulub 16 inimest. Profülaktika tulemuste ülekontrollimiseks rakendati literameetmeid ja operatiivset jälgimist.

Profülaktilist tööd tehti Tartu 2. keskkooli õpilastest koosneva noorterühmaga, mis oli koondunud selle kooli endise õpilase natsionalistlikult meelestatud KUIGO, Henno Helmuti poja ümber, kes on sündinud 1936. aastal. Profülaktika tulemusi kontrolliti samaaegselt agentuuri ja operatiivse jälgimise kaudu.

Selgitati välja rühm nõukogudevastaselt meelestatud isikuid, kes olid seotud kinnipidamiskohast tagasi tulnud MITT, Lembituga, viimast töötatakse läbi agentuurtoimiku nr 25 — "Parandamatud" — järgi.

Lendlehtede levitajaid taga otsima on suunatud RJK Tartu linna voliniku aparaadi kogu kontrollitud agentuur. On läbi vaadatud kõigi kõrgemate õppeasutuste üliõpilaste ja Tartu rajooni üldhariduslike koolide ja erikoolide vanemate klasside õpilaste käekirjanäidised.

Rakendatud abinõude tulemusena kahtlustatakse praegu, et lendlehti levitasid 1950. aastal likvideeritud põrandaaluse nõukogudevastase organisatsiooni "SKO" ("Salakuperjanovlaste organisatsioon") liikmed.

Noorteorganisatsiooni "SKO" arhiivi antud agentuurtoimiku "Uim" materjalide põhjal koosnes see 50 inimesest ning levitas kuni 1949. aastani Tartu ja Võru linnas süstemaatiliselt nõukogudevastaseid lendlehti, mis olid paljundatud hektograafiliselt.

Lendlehti levitati Eesti kodanliku vabariigi moodustamise päevaks, 24. veebruariks, aga ka novembris ja detsembris.

Kinnipidamiskohtadest tagasipöördunud endistest "SKO" liikmetest on Tartu linnas kindlaks tehtud 5 inimest ning nende 25 lähedast sidet. Võtame meetmeid, et kindlaks teha selle organisatsiooni ülejäänud kinnipidamiskohtadest tagasitulnud liikmed teistes Eesti NSV rajoonides.

Kindlakstehtud isikuid kontrollitakse agentuurselt. Selleks on lisaks toimikute alusel töötavale agentuurile 1955. aasta detsembris värvatud agent "Petrov", kes on sündinud 1933. aastal, ta on Tartu Riikliku Ülikooli üliõpilane ning oli minevikus lähedalt seotud "SKO" juhtivate liikmetega, ta on riikliku julgeoleku organite poolt likvideeritud põrandaaluse organisatsiooni "Põhja Pojad" endine liige, tal oli püstol "TT" ja lähedased suhted "SKO" juhtivate liikmete ADAMSONI ja LEPAGA.

II. Anonüümi "Kärmas" jälitustoimik

1955. aasta juunis levitati Keila ja Harju rajoonis üksteist eksemplari nõukogudevastast natsionalistlikku lendlehte. Kõik lendlehed olid kirjutatud kirjutusmasinal, mille šriftil ei ole defekte, eesti keeles poolikutel valge joonimata paberi lehtedel ja neil oli allkiri "Organisatsioon: Tasuja Vabastamise Eest Võitlejate Liit".

Lendlehti levitati Keila rajooni laulupäeva toimumise päeval niiviisi, et neid kleebiti rahva kogunemispaikades kuulutustetahvlitele ning intensiivse liiklusega piirkondades postidele ja teemärkidele. Rakendatud tagaotsimismeetmed pole seni positiivseid tulemusi andnud. Tagaotsimist teostavad ENSV MN juures asuva RJK Keila ja Harju rajooni aparaadid koos ENSV MN juures asuva RJK 4. osakonna 6. jaoskonnaga.

III. Anonüümi "Tasuja" jälitustoimik

1955. aasta novembris sai Tartu rajooni V. Kingissepa–nimelise kolhoosi brigadir SÕÕRU, Karl anonüümse nõukogudevastase sisuga dokumendi.

Dokument on kirjutatud eesti keeles moonutatud käekirjaga kinnipidamiskohtadest tagasi tulnud "eesti rahva ustavate poegade" nimel ja pandud posti Tartu linnas, selles ähvardatakse SÕÕRUT ja kolhoosi esimeest ADAMSONI.

ADAMSON, Peeter Eduardi p, sündinud 1921. aastal ENSVs Põlva linnas, eestlane, NLKP liige, töökohal iseloomustatakse teda positiivselt.

SÕÕRU, Karl Liisi p, sündinud 1894. aastal Tartu rajoonis, eestlane, parteitu, minevikus oli bandiitide hävitamise pataljoni liige, on esinenud tunnistajana nõukogudevastastes kuritegudes süüdimõistetute kohtuprotsessidel.

Autoritena kahtlustatakse sama kolhoosi liikme VÕÕBUS, Hendriku sugulasi, sest viimasel on juba pikemat aega SÕÕRUGA väga vaenulikud suhted.

Käesolevaks ajaks on välja selgitatud 20 VÕÕBUSE Tartu rajoonis elavat sugulast, keda igakülgselt kontrollitakse.

Samal ajal kontrollime isikuid, kes on tagasi tulnud kinnipidamiskohtadest ja asunud elama V. Kingissepa–nimelise kolhoosi lähikonnas asuvatesse külanõukogudesse.

Nende seas on kindlaks tehtud KÕIV, J. S., kelle asjas mõni aasta tagasi SÕÕRU, K. kohtus esines.

Et KÕIVU käekiri ei sarnane anonüümi käekirjaga, selgitame välja tema sidemeid Tartu linnas ja rajoonis.

Anonüümi käekirja suhtes on kehtestatud "PK".

1956. aasta 1. jaanuari seisuga on osakonnas ja rajoonivolinike aparaatides töös 76 anonüümide jälitustoimikut. Neist on nõukogudevastaste lendlehtede autorite ja levitajate jälitustoimikuid 38 (381 eks), ülejäänud toimikute järgi otsitakse taga anonüümsete nõukogudevastaste dokumentide autoreid ja levitajaid.

TÖÖ AGENTUURIGA

Operatiivkoosseis pühendas aruandeperioodil põhitähelepanu agentuuraparaadiga tehtava töö kvaliteedi parandamisele ja uue väärtusliku agentuuri soetamisele. 1955. aastal on 4. osakonna liinis üldse juurde saadud 130 agenti ja 18 konspiratiivkorterit, sealhulgas on osakonna aparaat värvanud 37 agenti ja soetanud 3 konspiratiivkorterit.

1956. aasta 1. jaanuari seisuga on osakonna aparaadi operatiivtöötajatel side 157 agendiga ja kokku on RJK 4. osakonna liinis 824 agenti, 4 residenti ja 71 konspiratiivkorteri pidajat.

Operatiivtöötajad on märgatavalt parandanud agentide juhendamist ja kasvatamist, nad on hakanud konspiratiivkohtumisteks paremini valmistuma ning andma agentidele läbitöötatavate ja üksikute konkreetsete isikute kohta rohkem kirjalikke läbimõeldud ülesandeid.

On suurenenud kaastööliste vastutus töö eest agentuuriga, mida nüüd tehakse rangelt graafiku järgi. Operatiivkoosseisu poolt agentidega tehtava töö kohta on sisse seatud igapäevane aruandlus. Juhtivad operatiivtöötajad on hakanud sagedamini kohal viibima, kui toimuvad nende alluvate konspiratiivsed kontrollkohtumised agentuuriga.

Operatiivkoosseis pöörab nüüd suuremat tähelepanu agentuuraparaadi kontrollimisele, eriti nende agentide kontrollimisele, kes on värvatud kompromiteerivate materjalide alusel. Seejuures on mitmete agentide kontrollimiseks kasutatud operatiivtehnika vahendeid ja välist jälgimist.

NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva RJK brigaad, kes kontrollis osakonna agentuur– ja operatiivtööd 1955. aasta septembris, juhtis tähelepanu sellele, et uue agentuuri soetamise töö on olnud nõrk. Pärast seda on operatiivkoosseis pööranud erilist tähelepanu RJK käskkirja nr 00420 täitmisele.

Et parandada tööd olemasoleva agentuuriga ja soetada uusi agente, koostas iga operatiivtöötaja individuaalse plaani. Kui 1955. aasta 9 kuuga täiendati agentuurvõrku uute värbamiste arvel kõigest 12 inimese võrra, siis viimase kvartali jooksul on 4. osakonna aparaadi operatiivkoosseis värvanud 25 agenti.

Endiste kodanlike poliitiliste parteide liikmete ja juudi natsionalistide väljaselgitamise ja läbitöötamisega tegeleva I jaoskonna agentuuraparaat koosnes 1955. aasta 1. oktoobriks kõigest 9 agendist, praegu aga on seda suurendatud uute värbamiste arvel kuni 21 inimeseni. I jaoskonna poolt äsja värvatud agentide seas on järgmised agendid.

"Sedov", sündinud 1909. aastal, lõpetamata kõrgema haridusega, pärineb metsatöösturi perekonnast, oli minevikus Tallinna juudi noormeeste organisatsiooni "Makkabi" esimees ning on praegu Eesti endiste sionistide hulgas laialt tuntud.

Agendi isa elab Iisraelis, tal on oma maja Tel Avivis, kus praegu elavad: kaks venda, õde Rahil, kes töötab Iisraeli Siseministeeriumi passiosakonnas, ja mitmed teised kauged sugulased, aga ka tuttavad, kes on Eestist eri ajal sõitnud Iisraeli.

Peale agendi kasutamise läbitöötamisel uuritakse teda, et saata ta tulevikus Iisraeli riiki, kus ta imbuks sisse sionistlikku keskusesse või söödetaks ette Iisraeli luureorganitele.

Agent "Rein", sündinud 1908. aastal, eestlane, lõpetamata kõrgema haridusega, töötab Tallinna Kinostuudios stsenaariumide osakonna toimetajana.

Praegu on agendil Eesti NSVs mitmeid tuttavaid endiste vapside ja sotsialistide (menševike) hulgas, kellega tal oli side 1935. aastast kuni 1940. aastani, mil ta võttis osa Eesti ametiühingute tegevusest.

Agendi sidemetest pakuvad operatiivset huvi ajakirjanik POHLAK, üks vapside liidreid VAABEL ning PÄRN, KOPLUS ja REBANE (kõik menševikud).

Professionaalse ajakirjanikuna on "Rein" tuttav paljude kodanliku Eesti endiste silmapaistvate ajakirjanikega, märkimisväärne osa neist on praegu välismaal ja osaleb aktiivselt NSV Liidu vastu suunatud nõukogudevaenulikus tegevuses.

Tema isiklikeks tuttavateks on: endine ajalehtede "Postimees" ja "Päevaleht" toimetaja MÄND, Oskar, kes praegu töötab ajalehe "Võitleja" toimetuses (vapside ülemaailmne häälekandja, mida avaldatakse Lääne–Saksamaal); ajakirjanik VALLASTE, Eduard, kes käesoleval ajal on Eesti Vabadusvõitlejate Liidu Nõukogu sekretär USAs; ajakirjanik JOONSON, A., ajalehe "Võitleja" (vapside ülemaailmse häälekandja) toimetaja Lääne–Saksamaal; ajakirjanik PETERSON, Ilmar, kes kandideeris 1955. aastal Lääne–Saksamaal elavate eesti emigrantide juhtivate organite valimisel, jt.

Praegu kasutatakse seda agenti endiste vapside väljaselgitamiseks ja tundmaõppimiseks ning uuritakse, kas on võimalik kasutada teda tulevikus välismaal korraldatavates üritustes.

Teiste operatiivjaoskondade poolt äsja värvatud agentidest on kõige väärtuslikumad järgmised agendid.

1955. aasta oktoobris värbas 4. osakond kodanlikus natsionalismis kahtlustatava kirjaniku HINDI läbitöötamiseks agendi

"Orula", kes on sündinud 1907. aastal, eestlane, NLKP liige alates 1947. aastast, lõpetamata kõrgema haridusega, kirjanik.

Agendi "Ilmar" andmete järgi saadi teada, et "Orula" oli 1942. aastal evakueeritud Samarkandi linna piirkonda, kus töötas koos HINDIGA kaluriartellis "Töö" ning teadis, et HINT kavatses põgeneda välismaale.

"Orula" kui kandidaadi igakülgsel tundmaõppimisel selgitati välja, et kodanlikul ajal õppis ta Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Alates 1951. aastast on ta tegev kirjanduses — kirjutab kriitilisi artikleid ja näidendeid. Teda iseloomustatakse igakülgselt arenenud inimesena, tal on kirjanike ja näitlejate seas arvukalt tuttavaid.

"Orula" kavatseti värvata nii, et ta tõmmatakse järk–järgult meie üksikute ülesannete täitmisse, kuid temaga peetud vestluse ajal tunnistati otstarbekaks ta värvata, sellega nõustus ta meelsasti ja lubas kui nõukogude patrioot täita meie ülesanded ausalt.

Oma sidemete seas loetles ta umbes 40 haritlaste hulka kuuluvat inimest, ta nimetas ka meie poolt läbitöötatavat kirjanikku HINT, Aadut. Ta märkis seejuures, et HINDI teoste sisu ei vasta tänase päeva ülesannetele ning iseloomustas kohe esimesel pärast värbamist toimunud kohtumisel omal algatusel HINTI mõjuka natsionalistina, kes oskuslikult sokutab oma kirjandusteostesse kodanlike natsionalistide ideid, "Orula" kinnitas põhiosas varem agendilt "Ilmar" saadud andmeid, et HINT tegi 1942. aastal katse põgeneda välismaale.

Agendi "Orula" värbamine osutus edukaks ning talle on antud suund taastada endised usalduslikud sidemed HINDIGA, selgitada välja viimase sidemed ja võimalik nõukogudevastane tegevus käesoleval ajal.

Sama jaoskond värbas 1955. aasta mais agendi "Ats", kes on sündinud 1939. aastal ja on Tallinna töölisnoorte keskkooli õpilane.

Pärast värbamist anti agendile suunis välja selgitada ja läbi töötada nõukogudevastast elementi Tallinna linna õppiva noorsoo natsionalistlikult meelestatud osa hulgas.

Töötamise ajal on agent end näidanud heast küljest, tema abil selgitati välja noorterühma "Must Kass" liikmete nõukogudevastane ja muu kuritegelik tegevus ning toodi selgus küsimusse, kas RÄNISOO, kes 1955. aasta detsembris miilitsaorganite poolt huligaansete tegude eest kinni peeti, kuulus noorteorganisatsiooni.

KARU bandiidirühma agentuurtoimiku "Jõuk" alusel selgitati 1955. aasta aprillis välja Elend, kes on lähedalt seotud aktiivsete abistajate VALDMAA, Ilme ja Asperiga.

Minevikus teenis Elend politseis konstaablina, seejärel reevakueerus Saksamaale ning saabus okupatsiooniperioodil pataljoni "Ostland" koosseisus Eestisse. Et ta kartis vastutust oma varasema tegevuse eest, astus ta kolhoosi ja töötas tallimehena, kuigi tal on kõrgem juriidiline haridus. Kui Elendi kohta olemasolevaid materjale oli hoolikalt kontrolliti ning tema tööalaseid omadusi tundma õpitud, värvati ta agendiks pseudonüümiga "Miša". Ülekuulamisel rääkis "Miša" ausalt oma kuritegelikust tegevusest ja andis nõusoleku abistada meid bandiitide tagaotsimisel. Meiega koostööd tehes on ta andnud mitmeid väärtuslikke materjale selle kohta, et bandiitidel on sidemeid Jõgeva rajoonis elavate VALDMAA, Asperi, KASCHANI ja teiste isikutega.

"Miša" palvel otsib VALDMAA praegu võimalust korraldada kohtumine bandiitide KARU ja VÄLJAOTSAGA, tema sõnul on viimased andnud selleks nõusoleku.

Bandiidi ABEL, Helduri tagaotsimise käigus tehti kindlaks, et üheks tema abistajaks on amnestia alusel kinnipidamiskohast vabanenud Anni. Pärast vastavat kontrollimist ning tööalaste ja isikuomaduste tundmaõppimist värvati ta agendiks pseudonüümiga "Kristjan".

RJK organitega koostööd tehes on "Kristjan" esitanud väärtuslikke materjale bandiitide teiste abistajate kohta ning teatanud 1955. aasta augusti lõpus, et tema juures talus käis bandiit ABEL ise, kellega ta leppis kokku järgmise kohtumise. Praegu rakendatakse meetmeid, et kui ABEL järjekordselt "Kristjani" talu külastab, siis ta literat "Neptun" kasutades kinni võtta.

Mitu uut värbamist on tehtud ka kirikutegelaste hulgas. Neist kõige iseloomulikumad on järgmised.

Värvati agent "Tõnis", kes on sündinud 1911. aastal, rahvuselt eestlane, tal on kõrgem teoloogiline haridus ja ta on Põltsamaa rajooni Kolga–Jaani luteri koguduse õpetaja.

Aastatel 1930–1931 teenis agent allohvitserina Eesti kodanliku sõjaväe soomusrongil, aastatel 1931–1934 õppis Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ja määrati pärast ülikooli lõpetamist 1935. aastal tööle Eesti luteri kiriku Tartu linnamisjonisse, seal teenis ta kuni 1941. aastani kirikuõpetajana.

Kui "Tõnis" elas sakslaste poolt ajutiselt okupeeritud ENSV territooriumil ning oli luteri kiriku vaimulik, kasutas ta oma majapidamises palgatööjõudu ja juhtis vallas profašistlikku organisatsiooni Ühisabi. Esines kiriku kantslist nõukogudevastaste profašistlike jutlustega. Praegu iseloomustab agentuur teda positiivselt, ta on töökas, arenenud ja seltskondlik, valdab saksa ja eesti keelt.

Kui teda 18. juunil 1955. aastal üle kuulati, kinnitas ta täielikult meil tema kohta olevate kompromiteerivate materjalide õigsust ning ütles, et ta on lähedalt seotud ROOS, Jaani, KUURME, Herberti, STILLVERK, Leopoldi ning 1944. aastal välismaale põgenenud kirikuõpetajate PELLO, Otomari, SUURORG, Ilmari (elavad Kanadas) ning oma USAs elava venna Valteriga, keda me formulartoimikute järgi läbi töötame.

Riikliku julgeoleku organitega koostööd tehes on "Tõnis" näidanud end heast küljest: salakohtumistele tuleb õigeaegselt, meie ülesandeid täidab korralikult, on oma töös konspiratiivne ning ilmutab omaalgatust, on esitanud mitu operatiivset huvi pakkuvat materjali.

Agent "Iljin", kes on sündinud 1926. aastal, on rahvuselt eestlane, tal on kõrgem juriidiline haridus, töötab Tallinnas Aleksander Nevski õigeusu kirikus preestrina.

Kui ENSV territoorium oli sakslaste poolt okupeeritud, elas agent Tallinnas ja töötas meresadamas õlitajana, pärast sõda oli ta välissõitudes käivatel kaubalaevadel raadiooperaator. 1947. aasta alguses keelduti "Iljinile" kui ebausaldatavale isikule välissõitude viisat andmast.

Pärast ülikooli lõpetamist esitas ta 1955. aasta märtsikuus taas piiskop Romani nimel palve, et talle antaks preestri koht Tallinnas, sellel kohal töötab ta seniajani.

Värbamisel teatas "Iljin" talle teadaolevaid fakte mitmete Eesti NSV õigeusu vaimulike nõukogudevastaste avalduste kohta. Riikliku julgeoleku organitega koostööd tehes on "Iljin" esitanud mitmeid väärtuslikke materjale eesti kodanliku natsionalisti KAPSI kohta, keda kahtlustatakse kuulumises välismaa luureorganitesse.

Oma isikuomadustelt on agent mitmekülgselt arenenud, tal on hea mälu, ta on julge ning valdab vene, eesti, saksa ja inglise keelt.

Pärast seda kui NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva RJK brigaad 1955. aasta septembris kontrollis 4. osakonna tööd, on osakonna operatiivkoosseisu tähelepanu pööratud ilmnenud puuduste kõrvaldamisele.

Tänu sellele on paranenud töö operatiivarvestuse toimikute ja agentuuriga, mida oleme juba märkinud aruande eelnevates osades. Kuid siiski on osakonna töös veel olulisi puudujääke.

Olemasolev agentuuraparaat ei vasta oma arvulise koosseisu poolest veel täielikult käskkirja 00420 nõuetele. Kuni tänase päevani on mõnedel operatiivtöötajatel side 5–6 agendiga.

Puudusi on ka töös agentuuriga, sest mitte kõiki agente ei kasutata aktiivselt nende isikute läbitöötamisel ja väljaselgitamisel, kes osalevad vaenulikus tegevuses Nõukogude riigi vastu.

Ebapiisavalt on läbi viidud aktiivseid ründavaid üritusi operatiivarvestuse toimikute osas, sealhulgas relvastatud natsionalistide riismete likvideerimisel, mistõttu kolm bandiidirühma ja viis üksikbandiiti on ikka veel likvideerimata.

Mõnedele RJK rajooniaparaatidele ei osutata veel küllaldaselt praktilist abi agentuur– ja operatiivtöö parandamiseks ning RJK käskkirjade täitmise üle ei ole sisse seatud vajalikku kontrolli.

Uuel 1956. aastal on kogu operatiivkoosseisu tähelepanu suunatud tšekistliku töö edasisele parandamisele ja olemasolevate puuduste täielikule kõrvaldamisele.